1,000 surma paljastavad Euroopa jahutuslünga

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel suri juunis kaheksa päevaga Euroopas üle tuhande inimese. Hispaania liigsuremuse seiresüsteem MoMo hindas nelja päevaga kuumusega seotud surmade arvuks 212, neist 200 olid üle 65-aastased (EFE). Torinos ja Milanos tekkisid elektrikatkestused. Hoiatused olid olemas kõigis riikides. Inimesed surid siiski, sest surmavat kuumust mõõtvad asutused ja selle eest kaitsma pidavad asutused töötavad eri valitsustasanditel, eri eelarvetest ja eri reeglite järgi.

EL saab hoiatada. Tegutsema sundida ta ei saa.

Euroopa kliimaseadus kohustab liikmesriike kliimamuutustega kohanemisel „pidevalt edasi liikuma”, kuid ei kehtesta siduvaid nõudeid jahutuskeskustele, koolide sisetemperatuurile ega hooldekodude valmisolekule (European Climate Law). EL-i 2021. aasta kohanemisstrateegia käsitleb kuumalaineid Euroopa ühise probleemina, ent see on komisjoni soovitus, mitte kohalikele teenustele siduv määrus (EU Adaptation Strategy). Brüssel annab raha, satelliidiandmeid ja kriisikoordineerimist liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kaudu, millega jagatakse üle piiri näiteks päästjaid ja meditsiinimeeskondi. Brüssel ei otsusta, kas lasteaial on kliimaseade.

Euroopa Keskkonnaameti kliimariskide hinnang ütleb, et Euroopa „ei ole kiiresti kasvavateks kliimariskideks valmis” ning kuumus kuulub eriti teravate terviseriskide hulka lõunapoolsetes linnades (EEA). Juunis juhtunu näitas sama: kohanemine ei liigu temperatuuridega samas tempos.

Neli riiki, üks läbikukkumine

Hoiatussüsteemid toimivad. Kaitse laguneb siis, kui keegi peab midagi tegema. Muster kordub.

Saksamaal on üleriigiline kuumuse tegevuskava ainult 7 liidumaal 16-st. Föderaalne keskkonnaministeerium nimetab end „tõuke andjaks”, mitte kaitse korraldajaks (BMUKN). Bundestag arutab endiselt, kes peab maksma kohustuslike kohalike kuumaplaanide ja haiglate jahutuse eest (tagesschau). Intensiivraviarstid nõuavad, et liidumaad rahastaksid haiglate kuumakaitset, mitte ei käsitleks seda mugavusteenusena (BR). Juba vaidlus ise näitab probleemi: hoiatusest kaitseni ulatuval ahelal pole selget vastutajat.

Itaalias paistis sama lünk välja kahes kohas. Lombardia keelas kõrge riskiga päevadel välistöö kõige kuumematel tundidel, täites tühimiku, mille ametiühingute hinnangul Rooma liiga aeglaselt sulges (PuntoSicuro). Torinos registreeriti nelja päevaga vähemalt 16 elektrikatkestust, sest kohalik nõudlus kasvas järsult; Milanos kadus elekter mitmes linnaosas (Renewable Matter, Il Fatto Quotidiano). Riiklik elektrivarustus pidas vastu. Kohalikud jaotusvõrgud mitte.

Hispaanial on Euroopa üks arenenumaid suremuse jälgimise süsteeme. MoMo hindas 21.–24. juunil kuumusega seotud surmade arvuks 212 (EFE). Samal ajal keeldus riiklik energiaamet toetamast nelja Pinto avaliku kooli jahutamist, sest omavalitsus ei suutnud tõendada, et õpilased vastavad halduslikule „haavatava rühma” määratlusele (The Objective). Linn tahtis koolid jahedamaks teha. Toetusreeglite järgi lapsed ei kvalifitseerunud.

Madalmaad andsid kuumuse tõttu esimest korda välja KNMI kõrgeima taseme ehk punase hoiatuskoodi (KNMI, GGD Leefomgeving). Riigis puudub üleriigiline reegel koolide sulgemiseks kuumuse ajal ning klassiruumidele ei ole kehtestatud maksimumtemperatuuri. Algkoolide juhatuste ühendus hoiatas, et umbes kaheksal koolil kümnest ei ole piisavat sisekliimat (ANP/PO-Raad). Hoiatus oli esmakordne. Koolitaristu probleem mitte.

Mida keegi ei mõõda

EL-is ei ole kohustuslikku ühist mõõdikut, mis näitaks jahutuskeskuste katvust, koolide kuumaprotokolle, hooldekodude valmisolekut või kuumusega seotud elektrivõrgu rikkeid. Riikide kohanemist ei saa võrrelda, sest võrdlemiseks vajalikud andmed puuduvad.

Euroopa suudab kuumust mitu päeva ette ennustada. Ta suudab hiljem surnud kokku lugeda. Vahepeal ei suuda ta tagada, et hooldekodu Mainzis, lasteaed Bolognas või kool Pintos oleks piisavalt jahe, et inimesed ellu jääksid.