12 liikmesriiki ei täida EL-i rändetaristu nõudeid

Üheksa päeva pärast, 12. juunil, muutub EL-i rände- ja varjupaigapakt siduvaks õiguseks kõigis 27 liikmesriigis. Kümme määrust koondav pakett muudab varjupaigamenetluse alates saabumisest kuni tagasisaatmiseni ning seab esimest korda ühtsed menetlusreeglid ja kohustusliku vastutuse jagamise. Prantsusmaa ei ole avaldanud selle rakendamiseks vajalikku riigisisest õigust. Hispaania rakendab lühendatud kaebetähtaegu ilma kohandatud kohturaamistikuta. Itaalia rakenduskava pole avalik. Üheksa liikmesriiki ei ole testinud Eurodaci ehk ühise biomeetrilise andmebaasi IT-süsteeme, millele kogu kord toetub (ETIAS.com). Õigusraamistik jõustub enne, kui selle toimimiseks vajalik masinavärk on valmis.

Seitsmepäevane kontroll, 12-nädalased otsused

Pakt surub menetluse välispiiril lühikesse ajaraami. Iga EL-i välispiirile saabunu tuleb seitsme päeva jooksul kontrollida, sealhulgas koguda biomeetrilised andmed alates kuuendast eluaastast (Euroopa Komisjon). Taotlejad riikidest, mille kodanike varjupaigataotlustest rahuldatakse alla 20%, lähevad kiirendatud piirimenetlusse: esimene otsus ja kaebus peavad mahtuma 12 nädala sisse. Selle aja jooksul loetakse nad õiguslikult EL-i territooriumile mitte sisenenuks (CGRS Belgium).

Uus on ka kohustuslik solidaarsus. Välispiiri riigid, nagu Itaalia, Hispaania, Kreeka ja Küpros, saavad paluda abi teistelt EL-i riikidelt. Need peavad vastama kas varjupaigataotlejate ümberpaigutamisega, maksma umbes 20 000 € iga inimese eest, keda nad vastu ei võta, või saatma personali ja varustust. Esimene solidaarsusreserv katab 2026. aasta juunist detsembrini 21 000 ümberpaigutamist või 420 mln € (Prantsuse senat). Ungari ja Slovakkia ei lubanud midagi.

Komisjoni 8. mail avaldatud valmisolekuraport leidis, et üksnes 15 liikmesriigil 27-st on esmase kontrolli taristu ja personal olemas (Euroopa Komisjon, ETIAS.com). Tasuta õigusabi, mida pakt nõuab, puudus kuues riigis, sealhulgas Kreekas ja Itaalias, mis on ametlikult nimetatud tugeva rändesurve all olevateks riikideks. Põhiõiguste sõltumatu piiriseire mehhanism ei töötanud Belgias, Ungaris, Itaalias ega Maltal (Euroopa Komisjon).

Kolm riiki, kolm õiguslikku lünka

Prantsusmaal jättis valitsus parlamendi kõrvale. Põhiseaduse artikkel 38 lubab valitsusel piiratud aja jooksul määrusega seadusandlikku õigust kasutada ning selle alusel kirjutati ümber ligikaudu 40% immigratsioonikoodeksist. Vasak- ja parempoolsed vaidlustasid sammu eri põhjustel, kuid mõlemad kritiseerisid ka parlamendist möödumist (Le Monde). Ühtegi ordonnantsi ei ole avaldatud. Valitsus on kaalunud tühimiku täitmist ringkirjaga, mis on ametnikele mõeldud haldusjuhis, mitte siduv seadus. Conseil d'État, Prantsusmaa kõrgeim halduskohus, hoiatas „õigusliku ebakindluse” perioodi eest, kus vanad ja uued reeglid kehtivad kõrvuti ilma selge juhiseta (Conseil d'État).

Hispaanias kinnitas riigi õigusnõunik 1. juunil, et kaebetähtajad lühenevad kahelt kuult mõnel juhul viiele päevale, kuigi üleminekut korraldavat riigisisest seadust ei ole (EuropaPress). Poola sai teistsuguse erandi: üheks aastaks vabastuse ümberpaigutamiskohustusest. Varssavi põhjendas seda üle miljoni Ukraina põgeniku vastuvõtmise ja Schengeni idapiiri kaitsmisega, mida ta käsitab samaväärse solidaarsusena. Peaminister Donald Tusk esitles erandit otsustatud asjana (VisaHQ). See lõpeb detsembris.

Uued tagasisaatmisreeglid lisavad survet

1. juunil jõudsid Euroopa Parlament, EL-i otse valitud seadusandja, ja nõukogu, kus on esindatud liikmesriikide valitsused, esialgsele kokkuleppele tagasisaatmismääruses. Kokkulepe lubaks saata inimesi kolmandates riikides asuvatesse tagasisaatmiskeskustesse ka siis, kui neil puudub selle riigiga varasem seos, pikendaks halduslikku kinnipidamist 24 kuuni ning kaotaks automaatse õiguse jääda riiki tagasisaatmisotsuse vaidlustamise ajaks (Euroopa Parlament, Euronews). Euroopa suurim pagulasõiguste võrgustik ECRE nimetas seda „üheks karistavamaks ja ohtlikumaks rändevahendiks EL-i lähiajaloos” (ECRE).

Pakt ja tagasisaatmismäärus ehitavad koos süsteemi, mis eeldab kiirust: seitsmepäevast esmast kontrolli, 12-nädalasi otsuseid, lühendatud kaebetähtaegu ja kiirendatud väljasaatmist. Komisjoni enda valmisolekuraport näitab, et enamikul liikmesriikidel pole 12. juuniks selleks piisavalt kohtuid, juriste ega piiritaristut.