Droonid sihivad Euroopa tuumarajatisi

Spiegeli ja The Guardiani andmetel on alates 2024. aasta lõpust registreeritud enam kui kümnes Euroopa riigis ligikaudu 144 kahtlast droonijuhtumit. Väljaanded tuginevad analüüsile, mis on seotud Londonis tegutseva kaitsepoliitika mõttekojaga International Institute for Strategic Studies (Spiegel, The Guardian). Sihtmärgid ei olnud juhuslikud: tuumarelva kandevõimega lennukeid majutavad sõjaväebaasid Suurbritannias, Belgias ja Hollandis, Prantsusmaa allveelaevabaas Île Longue’is, elektrijaamad ja sadamad. Analüüs seob juhtumid Venemaaga ning peab võimalikuks, et droone lasti õhku kaubalaevadelt või Venemaa varilaevastiku alustelt.

Ükski Euroopa valitsus ei ole Venemaad ametlikult nimetanud. Avalikkusele ei ole esitatud drooni, mille päritolu oleks kohtukõlbliku tõendiahelaga kinnitatud. Ühe kahtlase laeva, HAV Dolphini, läbiotsimisel ei leitud teadete järgi midagi (Spiegel, t-online). Muster on murettekitav, sest sihtmärgid olid sõjalised ja energeetilised. Tõendid on seni lünklikud.

Kus pädevus laguneb

Omistamise ebakindlus on oluline, sest see aeglustab jõustamist. Väike madalalt lendav droon sõjaväebaasi kohal, võimalik stardikoht läbipaistmatu omandiga kaubalaeval, mahub halvasti Euroopa senistesse julgeolekusüsteemidesse. Riik saab kontrollida oma territoriaalvett. Kaugemal merel on vaja õiguslikku alust: lipuriigi nõusolekut, sanktsioonide rikkumist või kuriteokahtlust (UNCLOS). Õhus on NATO õhuturve ehitatud eeskätt hävitajate ja rakettide, mitte madalalt liikuvate odavate droonide vastu, mis võivad kaduda enne, kui püüdurlennukid õhku tõusevad (NATO).

Maismaal uurib politsei, merel patrullib rannavalve, tundlikke objekte kaitseb sõjavägi. Otsus droon asustatud ala kohal segada või alla tulistada on aga riigisisene õiguslik küsimus. Ühist Euroopa künnist selleks ei ole (New York Times).

EL saab olukorrapilti parandada. Läänemere mereoperatsioonides ühendatakse liikmesriikide rannavalvevahendid satelliidipiltide ja seiredroonidega, et jälgida kahtlasi laevu (Finnish Border Guard). EL-i sanktsioonid võimaldavad laevu nimekirja kanda, survestada nende kindlustust ja tõsta Venemaa varilaevastiku hinda (Council of the EU). Kuid ei EL ega NATO saa liikmesriigi eest kahtlast alust läbi otsida või drooni neutraliseerida. Taktikaline otsus jääb riigile, kelle territooriumil või õhuruumis juhtum toimub. Halli tsooni operatsioonid kasutavadki sellist viivitust.

Taani kasulik skepsis

Kõik valitsused ei loe tõendeid ühtemoodi. Taani meedia on pakkunud kõige selgema vastukaalu häirekelladele. Politiken kirjeldas juhtumit, kus Taani kaitseväe alus sattus väidetavalt nelja drooni ümberpiiramisse ja ametnikud rääkisid „võimekast tegutsejast”. Sama käsitlus küsis, kas tõendid lubavad nimetada juhtumit Venemaa operatsiooniks (Politiken). Weekendavisen läks kaugemale: mõnes Euroopa juhtumis on avalikud tõendid nõrgad ning Taanis on endiselt keeruline kinnitada isegi seda, kas droonid üldse kohal olid (Weekendavisen).

See skepsis ei lükka Venemaa seost ümber. See hoiatab teise riski eest. Kui valitsused räägivad hübriidohtudest tõendeid näitamata, jääb kodanikele halb valik pimesi uskumise ja täieliku tõrjumise vahel. Mõlemad sobivad Moskvale. Politiken sõnastas selle Taani „droonipaanika” kaudu: hirmu tekitav ebakindlus võibki olla tulemus, mida Putin vajab, ilma et tal oleks vaja avalikkusele midagi tõendada.

Kui jõustamine lükkab probleemi naabri juurde

Rootsi näitas, milline näeb välja riiklik tegutsemine. Pärast rannavalve läbiotsimisi hakkas rohkem sanktsioonide all olevaid laevu teadete järgi Rootsi territoriaalvett vältima (Sjöfartstidningen). Rootsi kommentaatorid märkisid, et liiklus võib lihtsalt liikuda Taani ja Saksamaa vetesse, kus jõustamine on hõredam (Expressen). Saksa kajastus kinnitas sama suunda: varilaevastiku tankerite marsruudid on väidetavalt nihkunud Saksamaa rannikule lähemale (n-tv).

See on Euroopas tuttav muster. Oht liigub üle piiride kiiremini kui pädevus. Ühe riigi jõustamine paneb õiguslikud tööriistad proovile, kuid laevastik liigub edasi. Prantsusmaa käsitleb odavaid pikamaadroone oma kaitsesüsteemi kiireloomulise lüngana: puudu on kiired ja taskukohased viisid väikeste droonide avastamiseks ja peatamiseks. Seda lünka püütakse täita kihiliste kaitsesüsteemidega (Le Monde).

Avalikus registris puudub endiselt materjal, mis loo sulgeks: taastatud droonid jälgitava elektroonikaga, radarijäljed, mis seoksid lennu konkreetse laevaga, või valitsuste ametlikud omistamised, mis nimetaksid Venemaad õiguslikult kindlal alusel. IISS-iga seotud hinnang peab Venemaa seost väga tõenäoliseks. Valitsused ei ole enamasti tahtnud sama ametlikult öelda.

Haavatavus on Euroopal juba olemas. Lahtine küsimus on, kes suudab ehitada ahela kahtlusest seadusliku tegutsemiseni enne järgmist juhtumit.