Lääne-Euroopa kuumim suvi purustas rekordi

Maailmamere pinnatemperatuur oli augustis mõõtmisajaloo kõrgeim. 60. lõuna- ja 60. põhjalaiuskraadi vahel ulatus keskmine 21,07 °C-ni, mis kordas 2024. aasta märtsi satelliidiajastu rekordit ning ületas 0,09 °C võrra 2023. aasta augusti senise suvise tipptaseme, teatas Copernicus. Maakera keskmine õhutemperatuur oli 16,96 °C, hinnanguliselt 1,65 °C kõrgem kui tööstuseelsel võrdlusperioodil 1850–1900. August jagas 2023. aasta juuliga ERA5 andmestiku kõige soojema kalendrikuu esikohta. ERA5 ühendab satelliitide, õhupallide, lennukite ja ilmajaamade vaatlused ilmamudeliga, et luua võrreldav üleilmne aegrida.

Üks kuu, mil temperatuur ületab tööstuseelset taset rohkem kui 1,5 °C võrra, ei tähenda Pariisi kliimaleppe piiri ületamist. Leping käsitleb aastakümnete keskmist soojenemist, mitte ühe aastaaja ilma. August polnud siiski üksik kõrvalekalle, vaid lõpetas Lääne-Euroopas rekordeid püstitanud suve.

Miks kuumus ennast võimendas

Copernicuse andmetel oli juunist augustini Portugali ja Alpide vahelise piirkonna keskmine temperatuur mõõtmisajaloo kõrgeim ning ületas 2003. aasta taseme. Kogu Euroopas jäi kuumus tagasihoidlikumaks: august oli soojuselt neljas ja suvi kolmas, 2024. ja 2022. aasta järel. Lääne-Euroopat eristas kuumuse püsivus, sest kõrgrõhualad jäid kuudeks samadele laiuskraadidele pidama.

Blokeeriva õhuringluse korral laskub õhk allapoole ning takistab pilvede ja sademete teket, mistõttu päike soojendab maapinda päev päeva järel. Pinnase kuivades kaob maa loomulik jahutusmehhanism: vee aurustumise asemel muutub suurem osa päikesekiirgusest otse soojuseks. Kliimateaduses on selline tagasiside hästi dokumenteeritud (Seneviratne et al.).

Copernicus mõõtis juulis Pürenee poolsaare, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja Ungari osades rekordiliselt väikese mullaniiskuse. Inimtekkeline soojenemine, püsiv atmosfääri blokeering ja ebatavaliselt kuiv pinnas võimendavad koos kuuma äärmusi, kuid 2026. aasta temperatuurides pole iga teguri osakaalu veel eraldi hinnatud. Augusti lõpus saabunud vihm leevendas olukorda kohati, ent lokaalsed paduhood ei korvanud kolme kuuga kogunenud veepuudust.

Suve mõõdupuuks sai kestus

Kõige selgema riikliku näite annab Prantsusmaa. Météo-France mõõtis suve keskmiseks temperatuuriks 24,0 °C, mis ületas 3,6 °C võrra aastate 1991–2020 keskmist ja oli kõrgeim alates mõõtmiste algusest 1900. aastal. Senine rekord, 23,1 °C 2003. aastal, paranes 0,9 °C võrra. Kolme kuu riikliku keskmise puhul on vahe erakordselt suur. Juuni keskpaigast augusti lõpuni kestis kolm kuumalainet kokku 53 päeva, võrreldes 33 päevaga 2022. aastal. Ilmajaamades registreeriti 178 vähemalt 40 °C näitu, kaks korda rohkem kui 2003. aastal, ning sademeid tuli suve jooksul tavapärasest ligikaudu 40% vähem (Météo-France).

Need arvud lähtuvad kahest erinevast võrdlusalusest. Temperatuurierinevus 3,6 °C näitab kõrvalekallet praegusest lähimineviku kliimast ehk aastate 1991–2020 keskmisest. Météo-France’i mudelipõhise hinnangu järgi oli suvi tööstuseelsest ajast umbes 5,0 °C soojem. Sellest ligikaudu 2,4 °C oli tingitud inimtekkelisest kliimamuutusest, hinnanguvahemikuga 1,8–3,0 °C. CNRM-i klimatoloog Aurélien Ribes võttis muutuse kokku nii: 2026. aasta oli absoluutnäitajates kuumem, kuid tänapäeva soojenenud kliimaga võrreldes vähem erandlik kui 2003. aasta omal ajal. Temperatuuri lähtekoht on tõusnud.

Hispaanias oli suve keskmine temperatuur 24,5 °C, kõrgeim pärast AEMET-i andmerea algust 1961. aastal. Nelja ametlikult määratletud kuumalaine sisse jäi kokku 61 päeva (AEMET). August oli Hispaanias eraldi võetuna siiski alles soojuselt kuues. Seega sündis suverekord pikaajalise kuumuse, mitte ühe äärmusliku tipu tõttu. Hollandi De Bilti võrdlusjaamas oli suve keskmine 19,3 °C, kõrgeim alates 1901. aastast. Peaaegu vihmata juuli viis suvise sademete hulga mõõtmisrea viie protsendi kõige kuivemate aastate sekka.

Mida kuumus endast maha jättis

Nagu juulis kirjutasime, tõid metsatulekahjud Prantsusmaal ja Hispaanias kaasa evakueerimisi ning EL-i elanikkonnakaitsemehhanismi kasutamise. Hispaania esialgsetel andmetel oli augusti keskpaigaks põlenud 254 730 hektarit, siiski 13,8% vähem kui 2025. aasta samaks ajaks. Kuumus ja põud loovad tulekahjuks tingimused, kuid lõpliku kahju määravad süttimise põhjus, tuul ja päästetööde tulemuslikkus.

NASA, NOAA ja Berkeley Earth pole oma sõltumatuid augusti andmeid veel avaldanud ning peaaegu reaalajas koostatavat ERA5 tulemust võidakse hiljem täpsustada. Praegused andmed kinnitavad siiski, et inimtekkeline soojenemine, atmosfääri blokeering ja pinnase kuivamine langesid kokku viisil, mida IPCC peab maismaa kuumaäärmuste sagenemise peamiseks mehhanismiks. Lääne-Euroopa 2026. aasta suvi näitas selle mõju olukorras, kus ilmamuster püsib kolm kuud järjest.