€70 miljoni mürsutehing kukutas Pevkuri

Eesti kaitseminister Hanno Pevkur astus 2. septembril tagasi. Tema lahkumiseni viisid kaks eri juhtumit, mille ühine nimetaja on sama: kaitsevaldkonna juhtimis- ja kontrollisüsteemid ei jõudnud kaitsekulude kiirele kasvule järele.

Esimene probleem puudutab arvestust. Riigikontroll teatas, et ei saanud kontrollida 1,2 miljardi euro ulatuses kaitsevarude saldosid (Riigikontroll, ERR News). See ei tähenda, et vara oleks kadunud. Varustus võib ladudes olemas olla. Küsimus on selles, et kaitseministeeriumi varude arvestus oli nii puudulik, et audiitorid ei saanud kinnitada, mis riigil tegelikult olemas on.

Teine probleem on hankeskandaal. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus sõlmis Itaalia ettevõttega Datasel S.R.L. ligikaudu 70 miljoni euro väärtuses lepinguid Ukrainale mõeldud suurtükimürskude ostmiseks. Esimene tarne pidi saabuma 2024. aasta novembriks. Kasutuskõlblikku kaupa ei tulnud ning Eesti on vaidlusega kohtusse läinud (ERR News, Liga.net).

Arvestus ei pidanud tempole vastu

28. augustil avaldatud auditi järgi kehtestas ministeerium varude kajastamiseks oma reeglid ja jäi tarnete raamatupidamisse kandmisega maha. Kaitseväel puudus endiselt tänapäevane varude juhtimise süsteem. Riigikontroll oli sarnastele probleemidele tähelepanu juhtinud juba aasta varem (ERR, Riigikontroll). Põhjus on lihtne: Eesti kasvatas kaitsekulusid kiiresti, kuid tugisüsteemid ei liikunud samas tempos (ERR).

Mürsulepingut on keerulisem selgitada. India ettevõttega Neco Defence Munitions seostatud Datasel sõlmis Eestiga alates 2024. aasta augustist neli lepingut (Euractiv). Ettemaksed jätkusid ka pärast seda, kui esimene tarne jäi täitmata. Riigikontroll vaatas läbi 72,1 miljoni euro ulatuses ettemakseid ja tuvastas probleeme 71,6 miljoni euro puhul. Suurim probleemne tarnija oli saanud 59,8 miljonit eurot (Riigikontroll). Audiitorite hinnangul võib kahju lõpuks langeda riigieelarvele ja tulla teiste kavandatud kulude arvelt (Äripäev).

Riigikogu komisjoni 2. septembri istungil suunas iga asutus vastutuse mujale. Kaitseministeerium viitas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusele. Keskus viitas endisele juhile. Audiitorid ütlesid, et olid vaidlusalust lepinguteksti korduvalt küsinud, kuid ei saanud seda. Konfidentsiaalsusklauslid takistasid tingimuste avalikku arutelu (ERR News, Riigikogu). Ilma lepinguta näeb avalikkus ettemakset, täitmata tarnet ja kohtuasja, kuid mitte seda, kui realistlik on raha tagasi saada.

Dataseli taust tõstatab lihtsa küsimuse tarnija kontrollimise kohta. Ettevõtte ainus avalikult jälgitav Rumeenia kohalolu on Bukaresti lähistel 2025. aasta juunis registreeritud filiaal, millel on null töötajat ja mis loodi pärast Eesti lepingute sõlmimist (MetricBiz). Avalikes materjalides ei paista varasemat mürsutootmise kogemust ega finantsmahtu, mis sobituks kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvate laskemoona ettemaksetega (Euractiv). Kui tavapärane taustakontroll sellest mööda vaatas, ei ole probleem ainult ühes halvas lepingus. Probleem on kontrolliprotsessis.

Raha liigub kiiremini kui kontroll

Skandaal tuli ebamugaval ajal. Eesti sai augustis esimese 351,6 miljoni euro suuruse makse SAFE instrumendist, mis on EL-i uus kaitseotstarbeline laenumehhanism ja võib tuua Eestile kuni 2,34 miljardit eurot EL-i tagatud rahastust (European Commission). Ükski avalik SAFE dokument ei seo Dataseli selle laenuliiniga ning 2024. aasta lepingud sõlmiti enne Eesti SAFE kokkulepet. Ent Eesti esitles end EL-i kaitserahastuse varase proovikivina. See usaldus nõrgeneb, kui riigi enda audiitorid ei suuda kaitsevarusid kontrollida ega selgitada, kuidas 70 miljonit eurot ettemakseid jõudis tarnijani, kelle tootmisajalugu pole avalikult näha.

Tšehhi laskemoonainitsiatiiv näitab teistsugust mudelit. Praha teeb makseid igakuiselt kinnitatud tarnete alusel ning kasutab rakendamise jälgimiseks järelevalvekomisjoni (Czech Defence Ministry, iROZHLAS). Ka sellel mudelil on läbipaistvuse lünki (Seznam Zprávy). Kuid tarnetega seotud etapiviisilised maksed oleksid Eesti riski peatanud esimese täitmata saadetise juures, mitte neljanda lepingu järel.

Euroopa ehitab kaitserahastuse tööriistu kiiremini, kui liikmesriigid suudavad tõendada, et nad kontrollivad nende tööriistadega rahastatavaid lepinguid. Pevkuri tagasiastumine näitab poliitilist hinda. Sisuline parandus puudutab kõiki EL-i riike, kes muudavad kiireloomulist kaitseraha hangeteks: kes kontrollib tarnijat enne, kui ettemakse kontolt lahkub? Eestis peavad sellele vastama parlament, kohtud ja audiitorid. Brüsselil tasub SAFE järgmisi väljamakseid kavandades seda tähelepanelikult jälgida.