€750 miljardi võlg ahendab EL-i valikuid

EL tahab tugevdada kaitset, toetada Ukrainat ja maksta tagasi pandeemia ajal võetud võlga. Raha tuleb aga leida eelarvest, mille maht on ligikaudu sama mis enne nende prioriteetide tekkimist. Seetõttu käib järgmise seitsme aasta eelarvevaidlus sisuliselt selle üle, milline senine kulu peab ruumi tegema.

Mitmeaastane finantsraamistik ehk MFF, EL-i seitsmeaastane kululagi, mille liikmesriigid lepivad kokku ühehäälselt, määrab Brüsseli kulutuste ülempiiri (EUR-Lex). Praegune raamistik kehtib aastatel 2021–2027 ja selle maht on 2018. aasta hindades umbes 1,074 triljonit eurot (Euroopa Komisjon).

Järgmine raamistik seisab silmitsi probleemiga, mida varasematel ei olnud. Pandeemia ajal laenas EL taasterahastu NextGenerationEU kaudu ligikaudu 750 mld € (EL-i nõukogu). Põhiosa tagasimaksed algavad 2028. aastal. See raha võetakse eelarvest enne uute prioriteetide rahastamist, mistõttu peab järgmine MFF mahutama korraga kaitse, Ukraina toetamise, konkurentsivõime ja võla teenindamise.

Kus raha praegu on

Eelarvet valitsevad kaks vana programmi. Ühtekuuluvuspoliitika, millega rahastatakse piirkondlikke investeeringuid rikkamate ja vaesemate Euroopa osade vahe vähendamiseks, moodustab 426,7 mld €. Põllumajandus võtab veel 401 mld €. Kokku on see ligikaudu kaks kolmandikku kogu raamistikust. Julgeolekule ja kaitsele jääb 14,9 mld €, umbes 1,2% (EUR-Lex).

Sellele lisanduvad uued nõudmised. Ukrainal on aastateks 2024–2027 kinnitatud 50 mld € EL-i rahastu, kuid selle jätk pole kokku lepitud (Euroopa Komisjon). EL-i strateegiline tegevuskava nimetab kesksete prioriteetidena konkurentsivõimet, kaitset, Ukraina toetamist ja julgeolekut (Euroopa Ülemkogu). Euroopa Parlament on hääletanud nõudmise poolt lisada järgmisse tsüklisse ligi 200 mld € rohkem, kui komisjon pakkus (Euronews).

Neli võimalust, neli vetokoalitsiooni

Vahe katmiseks on neli teed: tõsta kululage, leppida kokku uutes EL-i tuludes, kärpida olemasolevaid programme või võtta taas laenu. Iga variandi ees seisab oma blokeeriv koalitsioon.

Holland vaatab läbirääkimisi selgelt netomaksja vaatenurgast. Hollandi maksed Brüsselile tulevad peamiselt kogurahvatulul põhinevatest sissemaksetest, mis kasvavad siis, kui muud EL-i tulud ei kata kulusid (Rijksoverheid, Euroopa Komisjon). Saksamaa on tavaliselt olnud samal joonel. Mõlema seisukoht on, et uuteks kuludeks tuleb esmalt leida raha olemasoleva ülempiiri seest, enne kui arutatakse suuremaid sissemakseid.

Poola asub vastaspoolel. Varssavi kulutab NATO riikide seas kaitsele SKP suhtes väga palju (NATO), kuid sõltub samal ajal tugevalt ühtekuuluvus- ja põllumajandustoetustest. See kombinatsioon toimib ainult siis, kui eelarve kasvab. 16 liikmesriigi rühm, kuhu kuuluvad Itaalia, Poola ja Rumeenia, on komisjoni eelnõule vastu vaielnud ning nõudnud tugevamaid kaitsemehhanisme ühtekuuluvuspoliitikale ja põllumajandusele (EUNews).

Prantsusmaa käsitleb ühist põllumajanduspoliitikat, mis hõlmab põllumajandustoetusi ja maaelu rahastamist, poliitilise punase joonena (Euroopa Komisjon). Pariis vajab seetõttu kas suuremat eelarvet või uusi tulusid. Muidu põrkuvad Prantsusmaa enda prioriteedid omavahel.

Rumeenia näitab riski, mida koondnumbrid varjavad. Kui raha liigub valemipõhistest ühtekuuluvustoetustest, mida jagatakse piirkondadele sissetulekutaseme järgi, fondidesse, kus raha saavad parimad projektid, peavad nõrgema haldussuutlikkusega riigid toetusi võitma, mitte neid vajaduse alusel saama (Cohesion Data). Eelarve võib kasvada nii, et vaesemad riigid jäävad halvemasse seisu.

Tulu, mida veel ei ole

Komisjon on pakkunud uusi omavahendeid ehk tuluallikaid, mis laekuksid otse EL-i eelarvesse. Nende seas on heitkogustega kauplemise süsteemi tulu, süsiniku piirimeede ehk süsinikumahukate impordikaupade maksustamine ning ettevõtete kasumil põhinev statistiline makse (Euroopa Komisjon). Ühtki neist pole jõustatud. Heitkogustega kauplemise ja süsiniku piirimeetme kulud võivad jõuda importijate ja tarbijateni, avades uue vaidluse maksukoormuse jaotuse üle. Kui need tulud jäävad oodatust väiksemaks, katavad puudujäägi endiselt liikmesriikide sissemaksed (EUR-Lex).

Järgmise seitsme aasta EL-i kulutusi kujundav eelarve sünnib olukorras, kus iga liikmesriik kaitseb oma rida. Lahendamata küsimus on, milline valitsus ütleb esimesena välja programmi, millest ta on valmis loobuma.