Ankara seob Põhja-Küprose gaasiga

Ankara ja Küprose türgi haldus sõlmisid vastastikuse mõistmise memorandumi merealuse maagaasitoru rajamiseks Türgi ja Küprose okupeeritud põhjaosa vahele. Projektil pole avaldatud trassi, rahastust, ehitajaid ega ajakava (Kathimerini Cyprus, Newsbomb). See ei tee memorandumit tühiseks. Selle eesmärk on kasvatada Põhja-Küprose praktilist sõltuvust Türgist ja muuta saare jagunemine pööramatumaks juba enne, kui tunnustamise küsimuses midagi formaalselt muutub.

Küpros on EL-i liikmesriik. Seetõttu ei ole tegu ainult Türgi ja Küprose vaidlusega, vaid küsimusega, mis puudutab otse EL-i õigust ja liidu välispoliitilist usutavust.

Taristu, mis asendab diplomaatiat

Türgi on sama loogikat kasutanud vee ja elektriga. Mandrilt Põhja-Küprosele viiv veetorustik töötab. Sadamad, teed ja elektriühendused seovad okupeeritud ala iga aastaga tihedamalt Ankaraga (Philenews, Newsbeast). Gaasitoru lisaks järgmise sõltuvuskihi. Iga uus ühendus teeb tagasipööramise raskemaks ja taasühinemiskõnelused vähem realistlikuks, kui Ankara nendega kaasa ei tule.

Õiguslik positsioon on Nikosia poolel. ÜRO Julgeolekunõukogu kuulutas põhja halduse 1983. aastal kehtetuks ja kutsus riike seda mitte tunnustama (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 541). EL käsitab põhja Küprose Vabariigi territooriumina, kus EL-i õiguse kohaldamine on peatatud, sest Nikosia ei kontrolli seda ala. Teist riiki seal EL-i jaoks ei ole (liitumisakti protokoll nr 10).

Tunnustamise küsimusel on gaasitorule otsene mõju. ÜRO mereõiguse konventsiooni järgi nõuab mandrilavale torujuhtme rajamine selle riigi nõusolekut, kellel on seal suveräänsed õigused (UNCLOS, VI osa). Kuna ÜRO tunnustab ainult Küprose Vabariiki, ei saa põhja haldus sellist nõusolekut anda. Türgi saab väita, et reeglid ei seo teda samal viisil, sest ta ei ole UNCLOS-iga ühinenud (ÜRO lepingukogu). See ei pane aga EL-i Põhja-Küprost tunnustama ega muuda Brüsseli õiguslikku seisukohta.

Vahendid on olemas, vaja on poliitilist tahet

EL-il on sellisteks olukordadeks sanktsioonivahendid olemas. Kui Türgi 2019. aastal Küprose vetes puurimist alustas, mõistis nõukogu ehk liikmesriikide valitsuste välispoliitiline formaat tegevuse hukka ja lõi raamistiku, mis võimaldab sihitud sanktsioone loata puurimisega seotud isikute ja ettevõtete vastu (nõukogu järeldused, juuli 2019, sanktsiooniraamistik, november 2019). See raamistik kehtib endiselt.

Samas ei ilmnenud allikatest uut avaldust ei Euroopa välisteenistuselt, komisjonilt ega nõukogult, mis käsitleks torujuhtme memorandumit. Vaikus on paremini seletatav EL-i poliitikaga kui õigusliku ebamäärasusega. Karmimad välispoliitilised sammud Türgi vastu vajavad 27 liikmesriigi üksmeelt. Mitmel pealinnal on Ankaraga vaja koostööd rände ohjamisel, NATO sidususe hoidmisel ja energiatransiidis.

Saksamaa välisministeerium kirjeldab põhjaosa okupeerituna ja tunnustab ainult Küprose Vabariiki, kuid Berliin memorandumile nähtavalt ei reageerinud (Auswärtiges Amt). Prantsusmaa vaatab Küprost osaliselt oma sõjalise kohalolu kaudu saarel; Erdoğan on Pariisi avalikult hoiatanud pärast Prantsusmaa ja Küprose väelepet, ent ka Pariis ei kommenteerinud gaasitoru (Strategika, Arab News/AFP). Itaalia jälgib Vahemere idaosa läbi oma energiaettevõtete huvide, kuid avalikku seisukohta ei tulnud sealtki (Pagine Esteri). Kolm suurt pealinna, nähtavat vastureaktsiooni mitte kusagil.

Mida see Brüsselile ütleb

Gaasikogused ei ole siin keskne küsimus. Küprose enda meretaguste gaasiväljade arendus on veel kaugel: ExxonMobili lõplikku investeerimisotsust ei oodata enne 2029. aastat ja esimene tootmine võiks alata umbes 2033. aastal (Cyprus Mail). Memorandumi kaal on poliitiline. Ankara annab Küprosele, Kreekale ja EL-ile märku, et ta tahab jääda Vahemere idaosa energiaküsimustes vältimatuks vahendajaks, täitmata samal ajal Küprosega seotud kohustusi, mis avaksid Türgi EL-i liitumisteel uusi samme (ProtoThema English).

Sama mustrit näitavad Bulgaaria läbirääkimised Türgi riikliku torujuhtmefirmaga BOTAŞ sõlmitud gaasilepingu üle. Ankara ehitab energiasuhteid nii, et sõltuvus tekib enne, kui otsest vastasseisu vaja läheb (BTA, Fakti).

Euroopa õiguslik seisukoht Küprose suhtes on selge. Selle jõustamine sõltub aga sellest, kas Berliin, Pariis või Rooma on valmis kulutama Ankaraga poliitilist kapitali saare pärast, mille jagunemist nad ametlikult ei tunnusta, kuid mille lõpetamiseks neil suurt isu ei paista olevat.