Läti valvab gaasihoidlat relvastatult

Relvastatud valvurid patrullivad nüüd Riia ülemjooksul asuva hüdroelektrijaama tammi juures ja Inčukalnsi maa-alustes koobastes, kus Läti hoiab maagaasi. Valitsus tugevdas mõlema objekti kaitset pärast luureinfot võimaliku Vene ohu kohta. Peaminister Andris Kulbergs ütles Reutersile, et palus NATO-lt energiaobjektide lähedusse rohkem õhutõrjevõimekust ja liitlasvägesid (UNN, Devdiscourse).

Rünnakut ei ole toimunud. Läti reaktsioon näitab aga probleemi, millele enamik Euroopa valitsusi pole selget vastust andnud: kui luure hoiatab võimaliku rünnaku eest tsiviilenergiaobjektile, kes juhib kaitset, kes maksab ja kui kiiresti jõuab sõjaline abi eraoperaatorini?

Oht, mida Balti riigid võtavad sõna-sõnalt

NATO heidutab. EL kirjutab reegleid. Elektrijaamade, gaasihoidlate ja kaablite igapäevane kaitse jääb riikidele ja neid haldavatele ettevõtetele. Läti on käsitlenud seda vastutust operatiivselt: valvurid saadeti objektidele ja liitlastelt küsiti lisatuge.

Sarnaseid hoiatusi on saanud Leedu. President Gitanas Nausėda viitas luureinfole võimaliku Vene sabotaaži kohta Balti riikide ja Poola taristu vastu, kuigi avalikult pole nimetatud konkreetset sihtmärki ega kuupäeva (Demócrata, Anews). Leedu vastus ühendas haldusliku töö ja füüsilise valve: valitsuskomisjon vaatas üle elektrisüsteemi toimepidevuse ning avaliku julgeoleku teenistus võttis mitme energiaobjekti kaitse üle (Obzor). Kaitseminister lisas siiski, et Vene vägede koondumist piiril ei paista. Mure puudutab sabotaaži või eitatavat häiringut, mitte sissetungi.

Läti luure hoiatas eraldi, et Venemaa valmistab ette provokatsioone, mille eesmärk on näidata, et Ukraina toetamisel on riigisisene hind (Fox News). Moskva on süüdistanud kõiki kolme Balti riiki Ukraina abistamises Vene naftaterminalide ründamisel; Eesti, Läti ja Leedu lükkasid süüdistused tagasi desinformatsioonina (Euronews).

Taani saatis lühikese etteteatamisega kuni 170 sõdurit NATO brigaadi Lätis (Berlingske). Taani sõdurid tugevdavad NATO heidutust. Nad ei valva Läti gaasikoopaid.

Seadused paberil, lüngad maastikul

EL-il on selleks reeglistik olemas. Kriitilise toimepidevuse direktiiv CER, mis puudutab füüsilist kaitset, kohustab liikmesriike tuvastama kriitilised energiaettevõtted ning nõudma neilt riskihinnanguid ja intsidentidest teatamist (EUR-Lex). Taani pidi 17. juuliks määrama, millised ettevõtted kvalifitseeruvad CER-i alusel ühiskonnale kriitiliseks. Seejärel on neil kümme kuud riskianalüüside ja valmisolekuplaanide koostamiseks (BT, KPMG). Kümme kuud planeerimiseks eeldab, et oht ootab.

Saksamaa näitab, miks seadus ei võrdu kaitsega. Saksamaa NIS2 rakendus, mis põhineb EL-i küberturvalisuse direktiivil, kehtestab registreerimistähtajad ja trahvid. Väikestel vee- ja energiaettevõtetel napib aga võimekust nõudeid täita ning infovahetus ametkondade ja süsteeme haldavate ettevõtete vahel püsib aeglane (BR).

Kõige selgema piiri tõmbab Soome. Seal, kus käsuliinid on ühesed, näiteks piiri sulgemisel, tegutseb riik kiiresti (Finlex). Seal, kus taristu on eraomandis, vee all või hajutatud, riik koordineerib ja operaatorid parandavad. Kui kahtlustatav ankrulohistamine katkestas 2023. aastal Balticconnectori gaasitoru, kestsid parandustööd kuid. Põhjamaade analüüs järeldas, et ühised füüsilise kaitse standardid ja hädaolukorra parandustööde raamistikud on piirkonnas endiselt puudulikud (shattered.io).

NATO asepeasekretär ütles juulis Euroopa Parlamendis, et sabotaažile, küberrünnakule või eitatavale häiringule reageerimine jääb poliitiliste juhtide otsustada ega käivita automaatselt artiklit 5. See on NATO põhimõte, mille järgi rünnakut ühe liitlase vastu võib käsitleda rünnakuna kõigi vastu (NATO). Samal kuul kehtestas EL Venemaa vastu seni suurima küber­sanktsioonide paketi (Estonian MFA). Sanktsioonid karistavad. Tammi need ei kaitse.

Läti pani valvurid välja, küsis NATO-lt õhutõrjet ja nimetas ohu avalikult. Suur osa Euroopa kriitilisest energiataristust elab endiselt vastavustähtaegade järgi. Vastamata küsimus on praktiline: kes juhib objekti kaitset, kui hoiatus saabub, kes rahastab füüsilist kaitset eraomandis rajatistes ja kui kiiresti jõuab sõjaline abi ohustatud tsiviiloperaatorini. Riigid ja eraettevõtted peavad neile küsimustele vastama enne, kui vastuse sunnib peale intsident.