Austria paneb gaasivarule €264 million

Austria pikendab riiklikku strateegilist gaasivaru veel kaheks aastaks. Eelarves on selleks ette nähtud ligikaudu 264 mln € kuni 2029. aasta aprillini (BMWET, Krone). Tegemist on 20 TWh suuruse kriisivaruga, mis vastab umbes veerandile Austria aastasest gaasitarbimisest. Varu on riigi kontrolli all ja seda ei kasutata tavapärases kaubanduses (BMWET).

Ministeeriumi hinnangul on Austria praegune gaasivarustus kindel. Majandusminister Wolfgang Hattmannsdorfer põhjendab varu jätkamist Lähis-Ida konfliktidega, mis näitavad tema sõnul, miks sellist instrumenti tuleb töös hoida (Krone). See ei ole kriisikulu, vaid kulu kriisi vältimiseks.

Miks riik hoiab gaasi ega jäta seda ettevõtetele

Gaasivaru loogika tuleb turu puudujäägist. Kui suvine gaas on kallis, võib tarnija talveks hoidlaid täites kahjumit saada, sest talvehind ei pruugi ostukulu katta. Ettevõtte vaates on ettevaatus ratsionaalne. Riigi vaates võib sama otsus tähendada, et külmale hooajale minnakse vastu liiga väikese varuga.

EL tunnistas seda riski pärast seda, kui Venemaa kärpis 2022. aastal torugaasi tarneid. Seejärel võeti vastu määrus 2022/1032, mis kohustab liikmesriike hoidlad enne talve täitma. Euroopa Komisjon käsitleb gaasihoidlaid külmade kuude peamise varustusallikana.

Austria läheb täituvuseesmärkidest kaugemale. Riik hoiab 20 TWh gaasi otsese kontrolli all ja laseb selle turule vaid siis, kui valitsus kuulutab välja hädaolukorra.

Eelarves jaguneb kulu ligikaudu 115 mln € 2027. aastale, 120 mln € 2028. aastale ja 30 mln € 2029. aasta algusele (BMWET, Zur Sache). Austria ei osta uut gaasi. Riik maksab selle eest, et olemasolev kriisivaru jääks õiguslikult eraldatuks ja füüsiliselt hoidlatesse. Ministeeriumi sõnul kujunevad tegelikud kulud tõenäoliselt väiksemaks, kuid ülempiir on paigas.

Miks täituvusprotsent eksitab

Austria gaasihoidlad olid juuli alguses umbes 54,7% täis, EL-i keskmine oli ligikaudu 49,7% (Voltstack). Esmapilgul ei paista see eriline. Pilt muutub, kui arvestada hoidlate suurust: Austria hoidlate kogumaht on umbes 100 TWh, mis vastab ligikaudu 125% riigi aastasest sisetarbimisest (Energy News Magazine). Sellise mahuga pooleldi täis hoidlad tähendavad endiselt suurt füüsilist puhvrit.

Poola näide näitab, miks protsent üksi ei ütle piisavalt. Poola hoidlad olid samal ajal umbes 70,6% täis, seega Austria näitajast kõrgemal. Kuna Poola hoidlamahud on tarbimisega võrreldes väikesed, kattis see vaid umbes 12% riigi aastasest gaasitarbimisest (Rzeczpospolita). Austria madalam täituvus kattis ligikaudu 78% aastasest tarbimisest (Energy News Magazine). Oluline mõõdik ei ole paagi täituvus, vaid see, mitu kuud nõudlust varu katab.

Kes maksab, kes võidab

Maksavad Austria maksumaksjad. Kulu on eelarves eraldi real, mitte peidetud reguleeritud gaasitariifidesse, nagu mitmes teises EL-i riigis. Austria majanduskoja hinnangul on strateegiline gaasivaru ettevõtluskeskkonna „stabiilsusankur” (OTS/WKÖ).

Võitjad on majapidamised ja tööstus, kelle jaoks väheneb tarneraskuste, normeerimise ja paanikast kantud hinnahüpete risk. Kaotajad on kauplejad, kes teeniksid kriisi ajal nappusepreemiat, ning maksumaksjad, kes rahastavad kindlustust, mida ei pruugi kunagi vaja minna.

Risk seisneb selles, et riik hoiab gaasi avaliku raha eest määramata ajani, samal ajal kui turuolud muutuvad. Vastuväide sellele on ajastus. Pärast talve, mis viis Austria hoidlate täituvuse märtsiks 36% peale (BMWET), ja olukorras, kus EL-i hoidlate täituvus jääb hooajalisele tavatasemele selgelt alla (NDR), tähendaks varu pikendamisega ootamine julgeoleku ostmist pingelisemal turul.

Kas Austria ostab hästi kujundatud kindlustust või lihtsalt kallist kindlustust, sõltub detailidest, mida eelarveread ei näita: kui kiiresti jõuab kriisivaru hädaolukorras tegelikult tarbijateni ja kas Austria hankelepingud vähendavad enne 2029. aastat sõltuvust ühestki üksikust tarnijast.