Balti riigid nõuavad NATO tulistamisõigust

Vene sõjalennuk sisenes 27. mail Soome õhuruumi Porkkala lähistel. See oli järjekordne juhtum mustris, kus rikkumiste arv on aastaga peaaegu kolmekordistunud. Soome kaitseministeeriumi sõnul põhjustas sisenemise äikesepilvede vältimine. Kolm päeva varem tulistas Rumeenia F-16 Eesti kohal alla drooni. See oli esimene kord, kui NATO hävitaja hävitas Balti õhuruumis mehitamata õhusõiduki. Päev enne seda lõppes NATO välisministrite kohtumine Rootsis Helsingborgis ühegi operatiivse otsuseta.

Mida „õhukaitse” tegelikult tähendab

NATO on Balti õhuturbemissiooni korraldanud alates 2004. aastast. Rahuajal vahetuvad liitlaste hävitajad tuvastavad ja saadavad tundmatuid lennukeid Eesti, Läti ja Leedu lähedal, sest Balti riikidel endal hävitajaid ei ole. Praeguses rotatsioonis tegutsevad Šiauliais Leedus Prantsuse Rafale’id ja Rumeenia F-16-d ning Ämaris Portugali F-16-d.

Kolm Balti presidenti nõudsid 21. mail ühiselt senise õhuturbemudeli asendamist täismahus õhukaitsemissiooniga (Aerotime). Praeguse korra järgi peab piloot tundmatu õhusõiduki enne tegutsemist visuaalselt tuvastama. Õhukaitsemissioon annaks ette määratud ohualad, kus sõjaline käsuliin saab sihtmärgi mõjutamise loa anda ilma iga kord poliitilist otsust ootamata. Väikesed GPS-i segamisega eksitatud droonid võivad praeguse tuvastusprotokolli lõpuleviimise ajaks juba õhuruumi läbida või alla kukkuda.

Surve otsustamiseks on mõõdetav. Kinnitatud Vene õhuruumirikkumiste arv NATO territooriumil kasvas 2024. aasta kuuelt juhtumilt 2025. aastal 18-le. 2025. aasta septembris lendasid kolm MiG-31 hävitajat väljalülitatud transpondritega 9 kuni 10 km Eesti suveräänsesse õhuruumi. Eesti käivitas seejärel NATO artikli 4, mis tähendab liitlaste ametlikke konsultatsioone ja jääb ühe sammu kaugusele artikli 5 kollektiivkaitse mehhanismist (NATO Põhja-Atlandi Nõukogu).

Kes droone juhib?

Helsingborgi kohtumine pidi valmistama ette otsuseid NATO juulikuiseks Ankara tippkohtumiseks. Selle asemel tuli nähtavale erimeelsus põhiküsimuses: kas Venemaa suunab Ukraina droone teadlikult liitlaste territooriumile?

NATO peasekretär Mark Rutte rääkis õhuruumi sisenemistest kui „segamisest” ja „muudest häiringutest”, mis viitab pigem juhuslikule kõrvalekaldele. Eesti välisminister Margus Tsahkna ütles vastupidist: „Venemaa suunab neid droone NATO territooriumile” (Euromaidan Press, Pravda.com.ua). Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen nimetas mõni päev hiljem Vilniuses neid juhtumeid „Venemaa teadlikuks strateegiaks”. Reutersi analüüs pakkus kolmanda tõlgenduse: Ukraina võib lennutada droone meelega piiri lähedal, kasutades NATO õhuruumi kaitsekilbina, sest Venemaa ei taha sinna tulistada (Reuters).

Kui NATO tuvastab ametlikult, et Venemaa kasutab elektroonilist sõjapidamist laskemoona liitlaste territooriumile suunamiseks, tõstatab see artikli 5 küsimuse, millele alliansil ei ole valmis vastust. USA välisminister Marco Rubio kinnitas kohtumise piiratud eesmärki: „Täna konkreetset palvet ei olnud... Ma ei usu, et oleks olnud kindlaid kohustusi või kindlaid palveid”.

Eesliiniriigid ei oota

Seal, kus NATO kõhkleb, tegutsevad üksikud liitlased ise. Läti paigutas Vene piirile mobiilsed droonitõrjeüksused (Defense News). Leedu president teatas, et riik tulistab droone alla „sõltumata rakettide maksumusest”. Viis Põhjamaad allkirjastasid 6. mail uuendatud kaitsekoostööleppe, millega vormistati esimest korda pärast 2009. aastat piiriülene sõjaline liikumine ja ühised droonihanked (NORDEFCO). Von der Leyen pakkus Balti riikidele välja „ühtse droonihoiatussüsteemi”, kuid EL-i, mitte NATO kaudu.

NATO ei ole selgitanud, kas Rumeenia hävitaja tehtud allatulistamine tähendab kaasamisreeglite muutust või ühekordset luba. Järgmine otsustusaken on NATO juulikuisel Ankara tippkohtumisel, kus õhukaitsemissioonile üleminek vajab kõigi 32 liitlase nõusolekut. Ükski valitsus ei ole seda avalikult vastustanud. Suurim takistus võib olla süsteemne: Saksamaa põhiseadus nõuab valitsuskabineti heakskiitu enne, kui sõjavägi võib õhusõiduki alla tulistada. See teeb Berliinile raskeks nõustuda alalise eelloaga, mis lubaks komandöridel tegutseda kohe. Just selliseid reegleid õhukaitsemissioon eeldab.