Baltikum koondab võrgu kaitseks hädavarustust

Läti, Leedu ja Eesti kavatsevad 26. juunil EL-i energeetikanõukogul allkirjastada ühisdeklaratsiooni, millega lubavad jagada piiriülest elektrivõrgu avariivarustust. Kokkulepe puudutab mobiilseid alajaamu, teisaldatavaid ülekandeliinide torne ja kriitilisi varuosi, mida põhivõrguettevõtjad vajavad elektrivarustuse kiireks taastamiseks sabotaaži, küberrünnaku või seadmerikke järel (BalticWind). Pärast Venemaa BRELL-süsteemist lahkumist ja Mandri-Euroopa sagedusalaga sünkroniseerimist on küsimus väga praktiline: kui kõrgepingetrafo hävib, kust tuleb asendus ja kui kiiresti?

Taastamiskiirus on osa julgeolekupoliitikast

Kiire reageerimise vajadus tuleb võrgu füüsikast. Pärast desünkroniseerimist peavad Balti põhivõrguettevõtjad hoidma sagedusstabiilsust, tasakaalustama tootmist ja tarbimist ning taastama võrku Euroopa töökorra järgi, mida koordineerib ENTSO-E ehk Euroopa põhivõrguettevõtjate ühendus. Enam ei saa toetuda vanale Nõukogude-aegsele sünkroonalale (ENTSO-E). Seetõttu ei ole akud ja reservtootmine enam lisavõimalus, vaid süsteemi osa. Eesti Tsirguliina akuprojekt peaks andma mustkäivituse võime, s.t võimaluse käivitada võrgu osi pärast täielikku elektrikatkestust. Leedu liigub samal ajal selle poole, et kohustada võrguettevõtjaid hoidma seadmete, varustuse ja materjalide reserve võrgu kiiremaks taastamiseks (ERR, LRT).

Hübriidohtude keskkond surub ajakava veel kitsamaks. Balti riikide vastu suunatud Vene infokampaaniad on sagenenud ning seovad desinformatsiooni sageli kohalike taristuprobleemidega. Soome kaitsepolitsei Supo on kirjeldanud mehhanismi otse: ebaselged juhtumid tekitavad hirmu, propaganda annab neile tõlgenduse ja tegelik sihtmärk on usaldus riigiasutuste vastu (Yle). Poola energiaminister on hoiatanud ülekande-, jaotus- ja juhtimissüsteemide vastaste küberrünnakute eest, mille mõju võib kanduda edasi kogu süsteemi (Rzeczpospolita). Kahjustatud alajaama asendamise kiirus määrab, kui kaua katkestus kestab ja milline narratiiv jõuab selle ümber tekkida.

Poliitiline signaal, mitte õigusakt

Deklaratsioonil on poliitiline kaal, kuid siduvat jõudu tal ei ole. EL-i lepinguõiguses loovad täidetavaid kohustusi määrused, direktiivid ja otsused; deklaratsioonid ja soovitused seda ei tee (ELTL artikkel 288). EL-i riskivalmiduse määrus nõuab juba elektrivarustuskriiside planeerimist ja piirkondlikku koostööd. Ühiste ladude, transpordilogistika ja seadmete ühilduvusnõueteni jõudmine nõuab aga rakendustööd, mida poliitiline avaldus ei asenda (riskivalmiduse määrus).

Deklaratsiooni väärtus seisneb selles, mida ta võib käivitada. Balti ja Poola ametnikud on arutanud püsivat kaasrahastusmehhanismi ühiste reservide jaoks, mis läheks kaugemale praegusest Euroopa Ühendamise Rahastu paketist, millega on toetatud Balti energiataristut (CINEA). EL-i elanikkonnakaitse mehhanism ja rescEU pakuvad ühise kriisivõime mudelit, kuid piirkonnal ei ole seni elektrivõrgule mõeldud ühist varuladu (EL-i elanikkonnakaitse).

Võrgu füüsiline geograafia

Poola ei ole deklaratsiooni osaline, kuid on süsteemis vältimatu. LitPol Link ja kavandatav Harmony Linki merekaabel ühendavad Balti võrgu üle Poola ülejäänud Mandri-Euroopaga. Suwałki koridor, ainus maismaaühendus Balti riikide ja ülejäänud NATO vahel, teeb neist ühendustest pudelikaela: kahjustus seal võib Balti võrgu Euroopa toest eraldada just kõige halvemal hetkel.

Sama haavatavust jagavad ka leppest väljapoole jäävad riigid. Kui Eesti-Soome EstLink 2 ühendus läks remonti, muutusid Leedu elektrihinnad. See näitas, et Soome ja Balti taristu risk on ühine ka siis, kui riikide reservipoliitika erineb (LRT). Soome põhivõrguettevõtja Fingrid on tellinud Hitachi Energylt seitse suurt trafot, et toetada miljarditesse eurodesse ulatuvat võrgu tugevdamist (Hitachi Energy). Soome lahendab riistvaraprobleemi hangetega. Balti riigid püüavad seda lahendada varude jagamisega.

Kes saab trafo esimesena?

Deklaratsiooni kavandit ei ole avaldatud. Avalikes dokumentides ei ole seadmete täpset nimekirja. Ministrid ei ole selgitanud, kuidas varustust jagatakse, kui samaaegne intsident tabab kaht Balti riiki. Elektrikriise juhivad õiguslikult määratud kriisiprotseduuride järgi põhivõrguettevõtjad, mitte poliitiline hea tahe. Rahastus, seadmete ühilduvus, ladude asukohad ja väljastusprotokollid on endiselt lahtised. Pärast 26. juunit on test kitsas ja konkreetne: kas Balti riigid loovad toimiva vastastikuse abi varu või on nad lihtsalt nimetanud haavatavuse, mille katmiseks raha veel ei ole?