Belgia liitub Hollandi raketileppega

Belgia kaitseminister Theo Francken ütles parlamendis, et riik on jõudnud lõppfaasi otsusega eraldada umbes 3,1 mld € õhutõrjesüsteemidele: kümnele keskmaa NASAMS-i laskeseadmele ja 20 lähimaa Skyrangeri üksusele (Forces Operations, Marketscreener). Belgia ei korralda eraldi hanget. Plaan on osta süsteemid olemasolevate Hollandi lepingute kaudu. Francken soovis valitsuse heakskiitu enne NATO tippkohtumist Ankaras 7.–8. juulil, et kaks riiki saaksid seal sõlmida kahepoolse kokkuleppe (The Straits Times).

Põhjus on kiirus. Kui tehing püsib graafikus, saab Belgia esimese süsteemi rendile võtta juba järgmisel aastal ning esimene operatiivvõime peaks tekkima aastatel 2027–2029. Franckeni sõnul sulgub viivituse korral see aken (Forces Operations).

Kahe riigi otsetee

Belgia maksab. Holland annab hankekanali. Holland sõlmis 2025. aasta detsembris Saksamaa Rheinmetalliga lepingu 22 lähimaa Skyrangeri süsteemi ostmiseks, tarned algavad 2028. aastal (Army Recognition). Belgia tahab liituda juba käivitatud tellimusvooga, mitte ehitada nullist oma hanget. NASAMS, Norra Kongsbergi keskmaa süsteem USA raketiintegratsiooniga, lisab teise kaitsekihi. Koos katavad süsteemid droone, tiibrakette ja lennukeid eri kõrgustel.

See ei ole EL-i hange. Avalikes allikates ei seota paketti SAFE-iga, EL-i uue 150 mld € kaitsetööstuslaenude raamistikuga, PESCO-ga ehk EL-i struktureeritud kaitsekoostööga ega ühegi muu Brüsseli instrumendiga (European Commission). Õiguslikult paistab lahendus lihtne: ühe valitsuse lepinguraamistik, teise valitsuse raha ja kahepoolne kokkulepe nende sidumiseks. Belgia väldib aastaid kestvat eraldiseisvat hanget. Holland saab näidata end praktilise kaitseintegratsiooni eestvedajana.

Belgia valis süsteemid, millele pääseb kiiresti ligi. See nõrgestab Prantsusmaa argumenti, et Euroopa relvastumine peaks liikuma ühtsema EL-i tööstusplaani kaudu, tõenäoliselt Prantsuse MBDA-Thalese ökosüsteemi ümber. Nagu kirjutas Le Monde, tugevnevad Euroopa armeed praegu hajutatult, mitte ühise kaitsetööstusliku koordineerimise kaudu (Le Monde). Belgia pole ainus, kes eelistab kättesaadavust suurele arhitektuurile. Eesti hankis koos Lätiga keskmaa IRIS-T süsteemid, kuid esimene üksus jõudis Eestisse alles 2026. aasta juunis, mitu aastat pärast otsust (LRT). Väiksed ja keskmise suurusega Euroopa riigid ei suuda kihilist õhutõrjet üksi üles ehitada. Naaberriigi lepingu kaudu ostmine on praktiline vastus.

Mida avalikkus ei näe

Risk algab sealt, kus avalik nähtavus lõpeb. Kahepoolse kokkuleppe teksti ei ole avaldatud. Belgia lepingu sõlmimist ei ole välja kuulutatud. Avalik ei ole ka detailne kulude jaotus süsteemide, laskemoona, sensorite ja hoolduse vahel (Army Recognition).

Samuti ei ütle ükski avalik dokument, kes otsustab tarkvarauuenduste, depohoolduse või tarnejärjekorra üle, kui Hollandi ja Belgia vajadused lähevad vastuollu. Belgia parlamendi dokumendijälg kinnitab menetlust komisjonis, kuid mitte lõplikku hankeotsust (La Chambre). Rheinmetall laiendab Saksamaal rakettide ja süsteemide tootmist ajal, mil Euroopa nõudlus koondub üha enam tema platvormide ümber (Tagesschau). Tootja, kelle käes on tarkvara ja riistvara standard, kujundab iga ostja valikuruumi aastakümneteks.

Õhutõrje ei ole ühekordne ost. See on aastakümnete pikkune hooldusvõrk, mis koosneb uuendustest, laskemoonavarudest ja teenindusahelatest. Riik, kelle käes on lepingukanal, ja tootja, kelle käes on tehniline standard, määravad koos, mida Belgia oma süsteemidega teha saab.

Belgia saab otseteed põhjendada kiirusega. Avalikkusele ei ole ta veel näidanud, kelle kontrolli all on leping siis, kui süsteemid kohale jõuavad.