Belgia eelistab FCAS-ile USA droone

Belgia kaitseminister Theo Francken teatas väidetavalt, et Prantsuse-Saksa-Hispaania FCASi hävitajaprogramm on sisuliselt läbi, ning leidis, et Belgia peaks liikuma USA autonoomsete droonide suunas (La Razón, g-enews). Belgia oli FCASis üksnes vaatleja, mitte programmi tuumikpartner. Tema lahkumine ei lõpetaks projekti.

Poliitiline signaal on otsusest suurem. NATO liige, kes ostab juba F-35 hävitajaid, hindab Euroopa lipulaevaks mõeldud õhulahingusüsteemi aeglasemaks ja vähem kasutatavaks kui seda, mida Washington praegu pakub.

Juhtimisprobleem, mida Brüssel lahendada ei saa

FCAS pidi olema võrgustatud õhulahingusüsteem: mehitatud hävitaja, autonoomsed saatjadroonid ning ühine andmekiht, mis seob õhuväe sensorid, relvad ja juhtimise (The Guardian, El País). Programm takerdus küsimusse, mis näib tööstuslik, kuid on sisuliselt poliitiline: kelle käes on disaini juhtimine?

Prantsuse Dassault juhtis hävitaja osa ning nõudis otsustusõigust arhitektuuri, tarkvara ja ekspordiõiguste üle. Sellel oli ka riiklik põhjus: tulevane lennuk pidi kandma Prantsusmaa tuumaheidutust, mistõttu jagatud kontrollist sai suveräänsusküsimus (Le Figaro). Saksamaa Airbus ei nõustunud alluva rolliga programmis, mida Berliin pidi suures mahus rahastama (FAZ). Kumbki pool ei taganenud. Programm jäi seisma.

EL-il puudus mehhanism selle ummikseisu murdmiseks. Hävitajate hankimine on aluslepingute järgi endiselt liikmesriikide otsus. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 346 annab riikidele riikliku julgeoleku kaalutlustel relvahankes laia otsustusruumi (Article 346). Brüssel saab toetada ühist teadus- ja arendustööd Euroopa Kaitsefondist ning suunata ühishankeid Euroopa kaitsetööstuse programmi EDIP kaudu (EDF, EDIP). Ta ei saa määrata peatöövõtjat, anda kellelegi disainiõigust ega takistada ministrit ostmast Ameerika süsteeme.

Komisjoni enda EDIPi ettepaneku järgi läks pärast 2022. aasta järgset kaitsekulude kasvu 78% liikmesriikide hangetest ELi-välistele tarnijatele ning 63% USA tarnijatele (EDIP proposal). EL-i strateegilise autonoomia poliitika eesmärk on seda sõltuvust vähendada. Franckeni väidetav suunamuutus suurendaks seda.

Raha liigub kiiremini kui Euroopa juhtimiskokkulepped

FCASi lagunemine jätab iga partneri halvemasse seisu, kuid eri viisil. Prantsusmaa saab lühiajaliselt rohkem vabadust kaitsta Dassault’ disainisuveräänsust ja liikuda kitsama Rafale’i-järgse lahenduse poole. Samal ajal kaotab Pariis kaasrahastuse ning argumendi, et Euroopa suudab lahingulennundust arendada ilma vaikimisi Washingtoni poole pöördumata (Brussels Signal).

Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius on järgmise sammuna rääkinud „usaldusväärsematest valikutest”. Laual on nii Airbusi juhitav alternatiiv kui ka täiendavad F-35 ostud (Deutschlandfunk). Berliini mõjujõud tuleb rahast: Prantsusmaal on jõuka partnerita kuuenda põlvkonna hävitajat keeruline rahastada (FAZ).

Kolmas FCASi partner Hispaania jääb nende positsioonide vahele, samal ajal kui USA survestab Madridi F-35 varianti uuesti kaaluma (Infobae). Idatiiva riikidele, näiteks Poolale, on arvutus lihtsam: Venemaa ohu kõrval kaalub ühilduvus USA süsteemidega praegu rohkem kui Euroopa hävitaja, mida oodatakse umbes 2040. aastaks.

Konkurentsisurve teeb vahe eriti nähtavaks. USA õhuvägi on juba sõlminud esimesed tootmislepingud 150 Collaborative Combat Aircraft’i kohta. Need on autonoomsed droonid, mis lendavad koos mehitatud hävitajatega; lepingud said Anduril ja General Atomics (Shephard, Forecast International). Euroopa programmid alles vaidlevad juhtimismudeli üle. USA programmid esitavad tellimusi.

See vahe määrab EL-i kaitsepoliitika tegeliku testi. Brüsselil on rahastusvahendid. Ta on loonud stiimulid ühishangeteks ja ühisarenduseks. Puudu on endiselt viis otsustada, kes juhib disaini, enne kui ostjad valivad ükshaaval selle, mis on juba saadaval.