Berliin liitub Prantsuse tuumaheidutusega

Prantsusmaa ja Saksamaa pidasid 27. mail Pariisis kahepoolse tuumajuhtimisrühma esimese töökohtumise (n-tv, Deutschlandfunk). Sellega liigub edasi tuumaheidutuse raamistik, mis hõlmab nüüd üheksat Euroopa riiki. Ühegi riigi parlament pole konkreetseid kokkuleppeid hääletanud.

Raamistiku alguspunkt oli 2. märts, kui president Emmanuel Macron kuulutas Prantsusmaa Île-Longue’i allveelaevabaasis välja dissuasion avancée ehk ettepoole nihutatud heidutuse. Prantsusmaa suurendab esimest korda pärast 1992. aastat tuumalõhkepeade varu ja lõpetab arsenali suuruse avaldamise. Kantsler Merz allkirjastas deklaratsiooni, millega loodi juhtrühm. Järgnevate nädalate jooksul liitusid Poola, Norra, Soome, Holland, Belgia, Kreeka, Rootsi, Taani ja Ühendkuningriik raamistikuga eraldi kahepoolsete kanalite kaudu.

Mida Saksamaa tegelikult saab

Prantsusmaa nimetab Berliini uut rolli mõistega co-gestionnaire doctrinal ehk doktriiniline kaasjuht. Sisuliselt tähendab see strateegilist dialoogi selle üle, kuidas Prantsusmaa tuuma-, tava- ja raketitõrjevõime kokku sobivad. Saksamaa ei osale löökide kavandamises, sihtmärkide valikus ega stardiotsuses. See pädevus jääb üksnes Prantsusmaa presidendile.

Saksamaa esimene konkreetne samm on vaatlejastaatus Prantsusmaa tuumaõppusel „Poker“ 2026. aasta septembris. Hiljem võivad Saksa lennukid pakkuda tuumarelvastatud Prantsuse Rafale’idele hävitajasaadet või õhutankimist (n-tv). Need on tavaväe toetusrollid, mitte tuumarelva kohaletoimetamine.

NATO kaudu on Saksamaal juba rohkem. Bücheli õhuväebaasis harjutavad Saksa piloodid Ameerika B61 tuumapommide kasutamist ning Saksamaa osaleb NATO tuumaplaneerimise grupis, mis on alliansi kõrgeim tuumapoliitika organ. IPG-Journal hindas Prantsuse kokkulepet „vähem sisuliseks“ ja leidis, et ilma tegeliku planeerimissisendita ei anna see „usutavat heidutusvõitu“ (IPG-Journal).

Motiiv on kindlustus. USA usaldusväärsus on püsiva kahtluse all ja mõlemal pealinnal on vaja nähtavat kahepoolset tulemust. Juhtrühm annab selle. Väärtus on poliitiline riskide hajutamine, mitte uus sõjaline võime.

Üheksa demokraatiat, seadusandlikku protsessi pole

Juhtrühm loodi ühisdeklaratsiooniga Aacheni lepingu artikli 4 alusel. Aacheni leping on 2019. aasta Prantsuse-Saksa koostöölepe ning selline samm ei nõua uut parlamentaarset ratifitseerimist. Pariisi kohtumist juhtis Merzi julgeolekunõunik Günter Sautter. Järgmine kohtumine on plaanis enne Saksamaa parlamendi suvepausi (Stern, Deutschlandfunk).

Sama täitevvõimu-keskne muster kordub kogu raamistikus. Poola liitus Prantsuse tuumaõppustega pärast aprillikuist Gdański tippkohtumist. Norra allkirjastas 27. mail Narviki kokkuleppe. Soome esitas eelnõu, mis kaotab tuumarelvade paigutamise keelu, ning on üheksa riigi seas ainus, kus opositsiooniparteid on nõudnud seadusandlikku protsessi. Mujal on parlamente äärmisel juhul teavitatud, mitte kaasatud.

Kolm EL-i liikmesriiki, Austria, Iirimaa ja Malta, on tuumarelvade keelustamise lepinguga õiguslikult kohustatud seisma vastu igasugusele tuumaabile. Neil puudub institutsionaalne kanal, mille kaudu vaidlustada nende ümber rajatavaid kahepoolseid raamistikke.

Õiguslikud piirid on läbi proovimata

Mitu küsimust on endiselt kohtulikult või poliitiliselt testimata. Pole selge, kas Saksa tankerlennuki õhutankimine tuumarelvastatud Rafale’ile kujutaks endast „abi“ tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tähenduses. See 1968. aasta leping keelab tuumarelvata riikidel tuumarelvi omandada või nende üle kontrolli saavutada. Saksamaa kaks pluss neli leping, mis võimaldas 1990. aastal taasühinemise, keelab Saksamaa „kontrolli“ tuumarelvade üle. Prantsuse mudel on ehitatud nii, et see jääks sellest piirist allapoole, kuid piiri ennast pole operatiivses olukorras õiguslikult määratletud.

Septembrikuiseks „Pokeri“ õppuseks on raamistik liikunud edasi kahe kahepoolse kõnelusvooru ja ühe vaatlusmissiooni võrra, kuid parlamendihääletusi on endiselt null. Sõjaline sisu on piiratud: Saksamaa saab Prantsusmaalt vähem kui tal NATO kaudu juba on. Demokraatlik nihe on suurem. Üheksa Euroopa riiki muudavad tavapäraseks olukorra, kus tuumaosaluse üle otsustab täitevvõim üksi, käsitledes maailma ohtlikemaid relvi teemana, mis on parlamendiaruteluks liiga tundlik. Millal lakkab tavaväeline osalus tuumaoperatsioonides olemast tavaväeline?