Berliini €203 miljardi võlapidurist möödasõit

Saksamaa föderaalne kontrollikoda hoiatas 3. septembril parlamenti, et valitsus liigub võlalõksu suunas. Kui Berliin viib praegused kulukavad ellu, võib föderaalvõlg kasvada 2020. aasta lõpu umbes 1,5 triljonilt eurolt 2030. aastaks vähemalt 3 triljoni euroni (FAZ, Bundestag). See ei ole ainult Saksamaa siseasi. Euroopa suurim majandus laenab korraga kaitse ja taristu jaoks, kuid nõuab samal ajal järgmisest EL-i eelarvest umbes 400 miljardi euro kärpimist (Investir/Les Echos). Mida suuremaks kasvab Saksamaa enda võlakoormus, seda vähem ruumi jääb Berliinil ülejäänud Euroopat rahastada.

Kuidas 200 miljardit eurot aastas võlapidurist mööda liigub

Bundesrechnungshof ehk Saksamaa föderaalne kontrollikoda, mis kontrollib riigi kulutuste seaduslikkust, ei ennusta riigivõlakriisi. Hoiatus puudutab mehhanismi: üha suurem osa laenurahast liigub ümber Saksamaa võlapiduri, põhiseadusliku reegli, mis piirab föderaalset struktuurset puudujääki 0,35 protsendini SKP-st (Bundestag). Reegli eesmärk oli takistada tavapärastel eelarvetel suuri defitsiite tekitada. 2025. aasta märtsi põhiseadusemuudatus tegi sellesse kaks ava. Kaitsekulud, mis ületavad 1% SKP-st, jäeti piirangu alt välja. Lisaks loodi 500 miljardi euro suurune taristu- ja kliimafond, mis võib 12 aasta jooksul ise laenu võtta (BMF).

Selle tulemus on järsk laenukasv. Föderaalse põhieelarve netolaenamine suureneb 98 miljardilt eurolt 2026. aastal 167,3 miljardi euroni 2030. aastal. Kui arvestada juurde erifondid, ulatub uus laenamine ainuüksi 2027. aastal umbes 203 miljardi euroni (Bundestag, Onvista/Reuters).

Intressikulu näitab, millal laenamine muutub eelarvevalikute kadumiseks. Valitsuse enda prognoosi järgi kasvab intressikulu 2030. aastaks 80,7 miljardi euroni, samal ajal kui föderaaleelarve kogukulud on 635,4 miljardit eurot (Bundestag). Ligikaudu iga kaheksas eelarveeuro läheks võla teenindamiseks. See raha tuleb maksta enne, kui eelarvest saab rahastada koole, raudteid või maksuleevendusi.

Laenatud raha, ehitamata sillad

Laenamise kasuks on olemas tugev argument. Bundesbanki hinnangul muutus Saksamaa netopõhivarainvesteering 2024. ja 2025. aastal esimest korda pärast taasühinemist negatiivseks. See tähendab, et teed, raudteed ja energiavõrgud kulusid kiiremini, kui riik neid uuendas (Bundesbank).

Võla lubamine on siiski lihtsam kui ehitamine. Ifo instituudi järgi laenas valitsus 2025. aastal taristufondi kaudu 24,3 miljardit eurot, kuid föderaalsed investeeringud kasvasid vaid 1,3 miljardi euro võrra (ifo). Suur osa uuest võlast asendas raha, mille eelarve oleks niikuinii kulutanud, mitte ei loonud lisavõimekust. Zeit kirjutas, et taristufondist on seni kasutatud ainult umbes 10% (Zeit). Rahandusministeerium väidab, et fondi tegelikku mõju tuleb hinnata aastatel 2025–2028 (BMF). Praegu on see lubadus, mitte tulemus.

Kes Euroopas maksab

Kui Saksamaa laenab rohkem, kallineb laenuraha kogu euroalal. Saksa võlakirjad on Euroopas turvalise riigivõla hinnastamise lähtepunkt. Kui see tase tõuseb, nõuavad investorid kõrgemat tootlust ka teistelt valitsustelt. Saksamaa 10-aastase võlakirja tootlus on juba kerkinud üle 3,36%, mis on 15 aasta kõrgeim tase (Euronews, Le Monde). Prantsusmaa, mille riigivõlg on 115,6% SKP-st (Insee), on juba EL-i ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses. See on ametlik protsess, mis sunnib liiga suure puudujäägiga valitsusi kulusid kärpima või makse tõstma. Prantsuse senati hinnangul võib Prantsusmaa aastane sissemakse järgmisse EL-i eelarvesse kasvada 26 miljardilt eurolt 36 miljardi euroni (Sénat). Kõrgemad turuintressid teevad selle surve tugevamaks.

Poliitiline mõju jõuab järgmisse seitsmeaastasesse EL-i eelarvesse aastateks 2028–2034, mille Euroopa Komisjon on pakkunud umbes 2 triljoni euro suurusena (European Commission). Kuus netomaksjast riiki, nende seas Saksamaa ja Holland, nõuavad suuri kärpeid (NOS). Poola kardab, et Saksamaa eelarvesurve tähendab ühtekuuluvusfondide kärpimist. Need fondid rahastavad EL-is vaesemate piirkondade taristut ja arengut. Samal ajal läheb umbes 28% Poola ekspordist Saksamaale, mistõttu Saksamaa majandusseisak on Poola tootjatele otsene risk (Rzeczpospolita).

Saksamaa partneritel on nüüd tugevam alus kahtlusele, et Berliin leiab Saksamaa enda prioriteetidele ruumi kiiremini kui ühistele Euroopa kuludele. Vastus sõltub sellest, mida kontrollikoja raport veel ei näita: kas taristufondist saab päris investeeringute allikas või jääb see viisiks vana kulu uue võlaga ümber nimetada.