Berliin ja Varssavi vaidlevad €6.6bn üle

Ungari võttis maha veto 6,6 mld € suuruselt EL-i sõjalise abi paketilt Ukrainale. Kaitseministrite jaoks ei toonud see lahendust, vaid järgmise vaidluse: kas raha peaks hüvitama riikidele juba saadetud relvi või ostma Ukrainale uut varustust rindele? Saksamaa ja Poola jäid eri pooltele. See näitab, kui habras on koormuse jagamise lubadus, millel Euroopa Ukraina-toetus seisab.

Rahastu, mille lubadused ületavad raha

Euroopa rahutagamisrahastu on eelarveväline fond, kuhu EL-i liikmesriigid maksavad riiklikke sissemakseid sõjalise abi rahastamiseks. See asub tavalisest EL-i eelarvest väljas, sest aluslepingud ei luba liidu eelarvest sõjalisi kulusid katta. Loogika on lihtne: riigid saadavad Ukrainale relvi kahepoolse abina ja küsivad seejärel ühisest potist osa kulust tagasi (Eur-Lex).

Ungari hoidis väljamakseid üle kahe aasta kinni. Kui Budapest juuni alguses veto tagasi võttis, muutus raha kättesaadavaks, kuid hüvitamistaotlusi oli järjekorras ligikaudu 43 mld € eest (Brussels Signal). Rahastu katab umbes 40% üle antud varustuse väärtusest (Ground, Arab News/AFP). Ka selleks ei jätku praegu raha.

EL-i välispoliitika juht Kaja Kallas pakkus kolmeosalist jaotust: osalised hüvitised liikmesriikidele, uued ühishanked Ukrainale ja raha EUMAM Ukraine’ile ehk EL-i sõjalisele väljaõppemissioonile. Kajastuste järgi oleks jaotus 900 mln € väljaõppeks, 1 mld € hangeteks ja 4,7 mld € liikmesriikidele makstavateks hüvitisteks (EEAS, Babel).

Kes maksab esimesena tegutsemise eest

Saksamaa hinnangul peaks raha andma Ukrainale võimalikult suure sõjalise mõju praegu. Kaitseministeeriumi riigisekretär Sebastian Hartmann ütles, et ka kasutamata EPF-i tagasimaksed peaksid toetama Ukrainat. Järgmisel päeval lubas kaitseminister Boris Pistorius veel 300 mln € Tšehhi laskemoonainitsiatiivile, mis toob Ukrainale uut moona, mitte ei hüvita vanu tarneid (BMVg).

Poola näeb selles kokkuleppe rikkumist. Asekaitseminister Cezary Tomczyk ütles, et Varssavi tahab ligikaudu 450 mln € eest juba tarnitud relvade täit hüvitamist (RMF24). Teadete järgi on oodatav hüvitismäär langenud umbes 84%-lt 46%-le ja uue jaotussurve all võib see veel väheneda (Censor). Need on läbirääkimiste arvud, mitte jõustunud määrad, kuid selgitavad Poola vastuseisu.

Slovakkia näide näitab, et rahulolematus ei piirdu Varssaviga. Bratislava andis eelmise valitsuse ajal Ukrainale MiG-29 hävitajad ja S-300 õhutõrjesüsteemi, kokku ligikaudu 700 mln € väärtuses. Seni on Slovakkia saanud EPF-ist tagasi vaid 92 mln € (Bankier). Ametnikud arvestasid umbes 250 mln €-ga; nüüd võib tegelik summa jääda sellest umbes kümnendikuni (Denník N). Peaminister Robert Fico ütles, et tõstatab Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga raha küsimuse, sest tema hinnangul suunati doonoritele mõeldud vahendeid otse Ukraina kuludeks (Aktuality.sk).

Kaks loogikat, üks fond

Ka Rootsi ootab EPF-ist raha, kuid käsitleb Ukraina abistamist pigem pikaajalise julgeolekuvajaduse kui tagasimaksenõudena (GP). Põhjamaad toetasid kaitseministrite kohtumisel laiemalt Saksamaa lähenemist (RBC Ukraine). Üks leer näeb EPF-i koormuse jagamise lepinguna, mis peab varasemaid lubadusi täitma. Teine näeb seda sõjaaja vahendina, mis peab teenima Ukraina praeguseid vajadusi rindel.

Mõlemal poolel on tugev argument. Ukraina õhutõrje- ja laskemoonavajadus on kiire ning uued hanked annavad sõjalise mõju, mida hüvitised ei anna (EEAS). Samal ajal tühjendasid Poola ja Slovakkia oma varusid eeldusel, et Euroopa jagab kulu. Kui seda kokkulepet tagantjärele lahjendada, saavad karistada riigid, kes tegutsesid kõige kiiremini.

Lõplikku jaotustabelit ei ole avaldatud. Kallase kompromiss on seni ettepanek, mitte kehtiv valem (Tagesschau). Järgmise kõneluste vooru küsimus on seetõttu lihtne: kes otsustas, et tagantjärele väiksem hüvitis sobib läbirääkimiste lähtekohaks?