Brüssel sihib Temut ja krüptot

Temu pakid, krüptotehingud ja internetikihlveod liiguvad EL-i eelarvevaidluse keskmesse, sest Euroopa Komisjon vajab raha ilma liikmesriikidelt suuremat sissemakset küsimata. Il Fatto Quotidiano andmetel kaalutakse viit uut tuluallikat, mis annaksid 2028–2034 eelarveks umbes 450 mld €. Avalikku õigusakti teksti, mis kinnitaks nimekirja, määrad või tuluootuse, veel ei ole.

Võlg on reaalne, poliitiline vaidlus käib selle esitamise üle

NextGenerationEU lõi tagasimakseprobleemi. EL võttis pandeemia ajal ühiselt laenu ning komisjon on juba COM(2021) 570 ettepanekus põhjendanud, et uued EL-i omatulud peaksid aitama seda võlga teenindada ja vähendama survet riiklikele sissemaksetele. Nõukogu jättis sama suuna avatuks, kui toetas kohandatud omavahendite paketti.

Valik on kitsas. EL saab kärpida programme, küsida valitsustelt rohkem raha, laenata uuesti või maksustada piiriülest majandustegevust. Teadete järgi liigub pakett viimase variandi poole, sest järgmine eelarve peab kandma Ukraina, kaitse ja konkurentsivõime kulusid ning samal ajal kaitsma vanemaid programme.

Seetõttu muutuvad odavad pakid poliitiliseks küsimuseks. Madala väärtusega impordi tasu võib Brüsseli eelarvereal paista EL-i tuluna, kuid tarbija kohtab seda ostukorvis või tarnehinnas. Malta eurosaadikud kirjeldavad seda juba Temu, Sheini ja AliExpressi ostude maksuna, vahendab Lovin Malta.

Arve liigub sellele, kes seda vältida ei saa

Juriidiline maksja ja tegelik maksja ei pruugi olla sama. Kui krüptoplatvorm maksab tasu, saab ta selle tagasi võtta kõrgemate tehingutasude või suurema ostu- ja müügihinna vahe kaudu. Kui maksja on kihlveokorraldaja, võivad kliendid näha kehvemaid koefitsiente või vähem kampaaniaid.

Pakitasu toimib samal põhimõttel. Brüssel võib koguda raha platvormidelt, vedajatelt või importijatelt, kuid kulu võib ikkagi liikuda tarbijahinda. Lõplik koormus sõltub läbirääkimisjõust: suured platvormid võivad osa kulust alla neelata, vedajad võivad selle edasi kanda ja väikese marginaaliga müüjad võivad selle otse ostjale suunata.

EL-i praegune tulusüsteem neid teadetes nimetatud meetmeid veel ei sisalda. See põhineb tollimaksudel, käibemaksupõhistel tuludel, plastijäätmetega seotud sissemaksetel ja liikmesriikide kogurahvatulul põhinevatel maksetel, nagu sätestab otsus 2020/2053. Komisjoni enda eelarvetulude leht kirjeldab seda süsteemi, mitte kokkulepitud krüpto-, kihlveo- või pakitasu.

Riikide jaotus järgib sama loogikat. Kui uus EL-i tulu asendab osa maksetest, mida valitsused teevad rahvusliku tulu põhjal, saavad rahandusministeeriumid hingamisruumi. Kui see lihtsalt rahastab suuremat eelarvet, maksavad netomaksjad ikkagi suurema EL-i arve, ainult vähem nähtava kanali kaudu.

See puudutab eriti Saksamaad ja Hollandit, kes survestavad tavaliselt kõige tugevamalt eelarve mahtu. Prantsusmaa ja Poola jaoks on kaalul teistsugune huvi. Prantsusmaa tahab kaitsta põllumajanduskulusid ajal, mil riigi rahandus on EL-i surve all pärast seda, kui nõukogu algatas 2024. aasta juulis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse. Poolal on otsene huvi ühtekuuluvus- ja põllumajandusraha vastu, sest Varssavi esitleb EL-i fonde endiselt keskse osana oma 2021–2027 programmist.

Igal pealinnal on vetoõigus

Kõige tugevam piirang ei ole majanduslik, vaid õiguslik ja poliitiline. Omavahendite otsused vajavad artikli 311 järgi liikmesriikide üksmeelt ja riiklikku heakskiitu. Pikaajaline eelarve vajab üksmeelt ka artikli 312 alusel.

See annab igale pealinnale hoova. Valitsus võib muuta vaidluse pakkide, kihlvedude, krüpto, tagasimaksete või kogukulu üle vaidluseks kogu eelarve üle. Komisjon võib soovida tulu, mis ei näe välja nagu riiklik tšekk, kuid pealinnad otsustavad, kas selline konstruktsioon üldse püsib.

Seetõttu on teatatud 450 mld € pigem läbirääkimissignaal kui valmis maksuplaan, kuni õigusakti teksti ei ole. Võla tagasimakse vajadus on olemas. Lahtine on see, kellele arve esitatakse ja kui selgelt valija seda näeb.