Bulgaaria peatab gaasimaksed Botasele

Bulgaaria riiklik gaasiettevõte Bulgargaz maksis teadete järgi Türgi Botasele umbes 1 mln leevi päevas ehk ligikaudu 512 000 eurot torujuhtme- ja terminalivõimsuse eest, mida ta suuresti ei kasutanud. Nii kogunes 360 mln dollari suurune võlg, samal ajal kui lepingu ülesütlemine võinuks kaasa tuua kuni 3 mld leevi kahjunõude (BTA, EUAlive). Sel kuul sõlmitud 15-kuuline maksepaus peatab rahavoolu. Bulgaaria ei ole siiski näidanud, et suudab ostetud võimsusest toimiva äri teha.

Kuidas kriisilepingust sai igapäevane kulu

Leping sõlmiti 2023. aasta jaanuaris. Venemaa oli äsja katkestanud Bulgaariale torugaasi tarned ja Bulgargaz otsis kiiruga alternatiive. Ettevõte broneeris suuremahulise ligipääsu Türgi LNG-terminalidele, kus tankeritega toodud veeldatud maagaas muudetakse tagasi torustikugaasiks, ning torujuhtmetele, mis viivad selle gaasi Bulgaaria piirini (EUAlive). Leping kehtib 2035. aastani ja põhineb „võta või maksa” tingimustel: tasu tuleb maksta ka siis, kui gaas tegelikult ei liigu.

Selline mudel töötab siis, kui toru täitmiseks on kliendid olemas. Bulgaarial neid ei olnud. Marsruudil polnud ostjaid, kes oleksid valmis kogu mahu vastu võtma, ning piirkondlikku kauplemiskeskust, kus üle jäävat võimsust edasi müüa, ei olnud tekkinud. Samade klientide pärast konkureerisid juba ka Kreeka ja Horvaatia kaudu kulgevad ühendused. Päevatasud jooksid edasi ja kasvasid võlaks, mille olemasolu Bulgaaria peaminister sel kuul tunnistas.

Külmutuse ajal maksab Bulgargaz ainult tegelikult kasutatud võimsuse eest ning pooled peavad lepingu üle uusi kõnelusi (Investing.com, 3e-news). Püsikohustus muutub muutuvkuluks. See annab tegeliku finantsleevenduse, kuid ei kustuta juba tekkinud võlga ega tõesta, et keegi tahab selle marsruudi võimsust broneerida.

Kreekal on juba olemas see, mida Bulgaaria lubab

Asepeaminister Ivo Hristovi sõnul võib leping end siiski ära tasuda, kui Bulgaariast saab Ida-Euroopa „energiavärav” (BNR). Plaan on lihtne: LNG jõuab Türki, liigub sealt Bulgaariasse ning edasi Ungarisse või Rumeeniasse hinnaga, mis jääb pärast terminalitasusid, torutariife ja kauplemismarginaale konkurentidest madalamaks. Kui gaasi liigub piisavalt ja hind on konkurentsivõimeline, katab võimsus oma kulu. Küsimus on selles, kas nõudlus on päriselt olemas.

Kreeka teeb sama juba sõlmitud lepingutega. Kreeka põhja-lõuna suunalises gaasikoridoris broneeris energiaettevõte Metlen 20 GWh päevas võimsust kuni 2031. aastani (Euro2day). Koridori esimene pikaajaline oksjon täitis üle 45% pakutud ekspordivõimsusest ning kohustused ulatuvad 2040. aastani (World Energy News). Seal on teada ostjad, tegelik raha ja avaldatud tasud. Bulgaaria Türgi-marsruudil neid veel ei ole.

Toru lõpus seisab maksumaksja

Külmutusest võidavad mõlemad pooled. Bulgargaz saab 15 kuud klientide leidmiseks või tingimuste ümberrääkimiseks. Botas ja Türgi väldivad kohtuvaidlust ning saavad hoida elus oma väidet piirkondliku gaasisõlmena (BNR).

Risk jääb Bulgaaria maksumaksjale. Bulgargaz kuulub riigile. Peaminister väidab, et 360 mln dollari suuruse võla lahendamine „ei koorma” Bulgaariat (BTA), kuid ei ole selgitanud, kuidas riigiettevõte saab sellise kahju alla neelata ilma seda edasi kandmata. Kui püsitasud taastuvad ja läbirääkimised ebaõnnestuvad, ilmub kahju kas riigiabi, kõrgemate reguleeritud gaasitariifide või edasilükatud investeeringutena. Mehhanism on otsene: kui riigiettevõte ei kata kulusid, maksab lõpuks avalikkus.

Piirkondlikud ostjad, näiteks Ungari, võidavad ainult siis, kui ümber räägitud marsruut pakub odavamat gaasi kui olemasolevad ühendused. Budapesti huvi sõltub hinnast, mitte Sofia ambitsioonist (24 Chasa). Kreeka koridor täitub samal ajal edasi. Iga kuu, mille Bulgaaria kulutab lepingu ümberkujundamisele, on konkurentidele kuu uute lepingute sõlmimiseks.

Bulgaaria ostis endale 15 kuud. Nüüd peab ta esitama tõendi: allkirjastatud nõudluse tariifiga, mida ostjad on valmis maksma. Ilma selleta on külmutus maksete edasilükkamine, mitte ärimudel.