Bulgaaria peab söe eraldama

Bulgaaria asepeaminister Atanas Pekanov ütles eelmisel nädalal parlamendis, et riigil on 45 päeva, et viia lõpuni kõik EL-i taastekavas seni tegemata reformid (Fakti). Suurim takistus pole uus investeering ega hankemenetlus, vaid riigiettevõtete juhtimine: kaks söeettevõtet tuleb eraldada riiklikust energiavaldusfirmast. Kui seda ei tehta, jääb umbes 400 mln € EL-i raha saamata.

Raha tuleb taaste- ja vastupidavusrahastust (RRF), EL-i pandeemiajärgsest programmist, kus liikmesriigid saavad väljamakseid alles siis, kui nad tõendavad kokkulepitud reformide täitmist (Euroopa Komisjon, EL-i määrus 2021/241). Kui reform jääb tegemata, võib Euroopa Komisjon makset vähendada või selle peatada. Bulgaaria lõplik maksetaotlus on ligi 1,7 mld € ja see tuleb esitada 31. augustiks (BTA). Brüssel on mehhanismi juba kasutanud: Bulgaaria neljanda, 1,1 mld € suuruse taotluse puhul luges komisjon täidetuks 23 eesmärki 26-st ning jättis ülejäänu eest raha kinni (Mirage News).

Miks valdusfirma tükeldamine loeb

Reform kõlab tehniliselt: riiklik söekaevandus Mini Maritsa East ja söeelektrijaam TPP Maritsa East 2 tuleb eraldada Bulgarian Energy Holdingust ehk BEH-ist. Energeetikaminister Iva Petrova kinnitas, et tegemist on taastekava siduva kohustusega, mida ei saa tagasi pöörata (BTA).

Brüsseli loogika on lihtne. BEH-i sees katavad kasumlikumad tegevused, näiteks gaasikaubandus ja elektrivõrgud, vaikselt söeäri kahjumit. Selline ristsubsideerimine peidab söe käigushoidmise tegeliku hinna. Kui söeettevõtted seisavad eraldi bilansil, muutub kahjum nähtavaks ja valitsus peab avalikult otsustama, kui palju maksumaksja raha selleks kulutada (Mirage News). Kui süsi vajab toetust, peab see olema eelarvereal, mitte energiakontserni sees peidus.

Eelarvest palgarahani

Kui Bulgaaria lõppmakse venib, tabab esimene löök riigieelarvet. Pekanov nimetas eelmist väljamakset avaliku rahanduse jaoks kriitiliseks; samal ajal oli projektide tegelike kasusaajateni jõudnud alla poole taasterahast (Fakti). Viivitus sunnib Sofiat kas rohkem laenama, mujalt kulusid kärpima või aeglustama makseid töövõtjatele, kes juba ootavad raha.

Söepiirkonnas on surve otsesem. Petrova sõnul vajas Mini Maritsa East ühes kuus palkadeks ja tegevuskuludeks umbes 50 mln €; tööjõukulud kasvasid ligikaudu 8% ja väliste teenuste kulud umbes 12% (BTA). Ettevõte ei suuda palgafondi ise katta. Vahe maksab kinni riik. Kui EL-i raha külmub, muutub selle vahe katmine raskemaks.

Petrova lubas, et ettevõtteid ei suleta ja masskoondamisi ei tule (Nova). Pakutud lahendus on kaudne: umbes 500 mln € EL-i õiglase ülemineku fondist võiks minna maade taastamiseks, tööstusalade rajamiseks ja uute tööandjate piirkonda toomiseks. Pekanov ütles parlamendis, et raha ei saa liikuda otse kahele söeettevõttele, kuigi nad võivad osaleda alltöövõtjatena. Maritsa Easti töötajatele on vahe sisuline: üleminekufond võib taastada maad ja ehitada teid, kuid ei taga järgmist palgapäeva.

Bulgaaria pole ainus riik, kes tähtajaga võitleb. Rumeenia riskib enam kui 4,5 mld € kaotamisega, kui ei suuda enne sarnast tähtaega vastu võtta kuut reformiseadust (Digi24). RRF sulgub 2026. aasta lõpus ja iga lõpetamata reform muutub eelarvekuluks (EL-i määrus 2021/241). Bulgaaria juhtum on siiski teravam. Vaidlus ei käi hilinenud hanke, vaid juhtimismudeli üle piirkonnas, kus riik katab juba palgaraha.

RRF toimib täpselt nii, nagu see kavandati. Riikidele, kes lubasid reforme ja lükkasid need siis edasi, ongi see probleem.