Bulgaaria lõhkus idatiiva ühtsuse

Seitse Ida- ja Põhja-Euroopa liidrit allkirjastasid 25. juunil Gdański deklaratsiooni, milles nimetati Venemaad oma julgeoleku kõige tõsisemaks otseseks ja pikaajaliseks ohuks. Bulgaaria keeldus allkirjastamast (PISM). See on oluline, sest Bulgaaria on EL-i ja NATO liige Musta mere ääres, Venemaa Ukraina-sõja vahetus läheduses.

Sofia ei peatanud ühtki sõjalist plaani ega EL-i sanktsiooni. Küll aga lõhkus otsus mulje ühtsest idatiivast mõni nädal enne NATO Ankara tippkohtumist. Sellega kerkis laiem küsimus: kus lõpeb poliitiline signaal ja algab formaalne otsustamine?

Koalitsioon, mis ei saa kedagi sundida

Gdański formaat ei ole NATO ühine otsus. See on end ise kokku kutsunud riikide rühm, mis survestab nii Brüsselit kui ka allianssi Venemaa suhtes karmimat joont hoidma. Deklaratsioonile kirjutasid alla Poola, Eesti, Läti, Leedu, Rootsi, Soome ja Rumeenia ning nende kõrval Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja EL-i kaitsevolinik Andrius Kubilius (PISM, Euronews).

Poola Rahvusvaheliste Suhete Instituut eristab seda selgelt vanemast Bukaresti üheksikust ehk B9 formaadist. B9 koondab laiemat ringi NATO idatiiva riike, sealhulgas neid, kelle Venemaa-hoiak on ebamäärasem. Bulgaaria kuulub nende hulka. Gdański rühm tekkis just seetõttu, et B9 ei suutnud hoida ühist ohuhinnangut.

Euroopa julgeolekupoliitika liigub kihtidena. NATO otsused vajavad kõigi liitlaste konsensust. EL-i sanktsioonid vajavad nõukogus ühehäälsust, mis annab igale liikmesriigile vetoõiguse. Enne formaalseid otsuseid tekivad aga sageli väiksemad koalitsioonid, mis sõnastavad ohu ja nihutavad poliitilist päevakorda (NATO, Council of the EU). Gdańsk kuulub sellesse kolmandasse, mitteametlikku kihti. Selle jõud on poliitiline surve, mitte õiguslik pädevus.

Keeldumine nõrgestab signaali, mitte käsuliini

Bulgaaria hoiak ei tühistanud ühtki lepingulist kohustust ega EL-i meedet. NATO viienda artikli kollektiivkaitse garantii kehtib endiselt. Saksamaa ja Holland võtsid samal ajal enne Ankara tippkohtumist Eesti ja Läti kaitsekorralduses uue juhtimisrolli, mis näitab, et rakendatavad sõjalised kokkulepped liiguvad edasi sõltumata sellest, kes piirkondlikule deklaratsioonile alla kirjutab (DW).

Kulu on poliitiline. Balti pealinnade jaoks ei ole Venemaa nimetamine retoorika. Eesti välisminister on hoiatanud kokkuleppe eest, mis annaks haavatavad riigid Moskva tingimuste meelevalda (ERR). Kui Musta mere liitlane keeldub sama ohtu nimetamast, saab vastaspool seda lugeda märgina, et idatiiva poliitiline tahe on ebaühtlane. See toimub ajal, mil NATO juhid tunnistavad muret, et Venemaa rünnaku korral ei pruugi USA abile enam samal määral loota (The Guardian).

Rumeenia meedia käsitles Bulgaaria hoiakut president Rumen Radevi viitega rahvuslikele huvidele, mitte usalduskriisina (Digi24). See raamistik on tähtis: Bukarest ei kohtle Sofiat vaenulikuna, vaid ebausaldusväärsena siis, kui tuleb oht selgelt sõnastada.

Budapest saab Sofiast kattevarju

Ungari valitsusmeelne meedia sidus Bulgaaria keeldumise kiiresti kodupoliitilise narratiiviga. Mandiner esitas seda tõendina, et pärast Viktor Orbáni positsioonimuutust astus kõrvalejääja rolli mõni teine riik, ning väitis, et veto ei ole Ungari eripära (Mandiner).

Portfolio kirjutas, et Budapest lubas ootamatult edasi liikuda Ukraina EL-i liitumiskõneluste uue peatükkide klastri avamisel, samal ajal kui Bulgaaria palus eraldi kustutada sõnastuse, mis kutsus üles järgmisi peatükke avama (Portfolio). Bulgaaria on Budapestile kasulik just seetõttu, et võimaldab Ungaril paista võrdluses koostöövalmimana.

Järgmine proovikivi on formaalne otsus

Tegelik küsimus on, kas Bulgaaria viib Gdański joone ka nendesse ruumidesse, kus konsensus on kohustuslik. Liitlased viimistlesid endiselt Ankara tippkohtumise deklaratsiooni Venemaa-sõnastust, mille peavad heaks kiitma kõik NATO liikmed (European Pravda). Kui Sofia blokeerib selle sõnastuse, muutub asi konsensusprobleemiks. Kui ta blokeerib järgmise sanktsioonipaketi sõnastust EL-i nõukogus, muutub see vetoks.

Seni asub Bulgaaria keeldumine erimeelsuse ja takistamise vahepeal. Gdański koalitsioon suudab ohusõnastuses kokku leppida kiiremini, kui ta suudab tõestada, et kõik Venemaa survele avatud riigid kannavad sama sõnastuse üle ka siduvatesse otsustesse.