CDU seob kulutused võlakoorma langusega

Iga uus kulueuro peab vähendama riigivõla suhet SKP-sse. Mitte hoidma seda paigal, vaid vähendama. See on CDU tingimus Saksamaa võlapiduri reformimiseks. Võlapidur on põhiseaduslik piirang, mis seab laenuvõtmisele ülempiiri. Friedrich Merz on teinud poliitilise hinna selgeks: muudatus vajab parlamendi mõlemas kojas kahekolmandikulist enamust (FAZ, Reuters). See ei ole ainult Berliini eelarvevaidlus. Saksamaa on euroala suurim majandus ja tema laenuruumi piir mõjutab kogu Euroopat.

Kuidas võlasuhe toimib ja keda see soosib

Saksamaa võlapidur ehk Schuldenbremse piirab föderaalse struktuurse puudujäägi 0,35 %-ni SKP-st. Struktuurne puudujääk tähendab eelarvepuudujääki, millest on maha arvestatud majandustsükli mõju ehk buumide ja languste ajutine osa (Saksamaa põhiseadus, Bundesbank). CDU tahab hoida selle piiri jõus seni, kuni võlakoormus püsib üle 60 % SKP-st. Kaitsekulud, mida praegu käsitletakse erandina, peaksid 2030. aastate alguseks naasma tavapärasesse eelarvesse (t-online).

Võlasuhe tähendab kogu avaliku sektori võlga jagatuna majanduse mahuga. See võib langeda ka siis, kui riik laenab eurodes rohkem, juhul kui SKP kasvab võlast kiiremini. Seega ei sulge CDU tingimus automaatselt kõiki uusi kulutusi. Küll aga sunnib see iga ettepaneku läbi ühe filtri: kas see langetab võlakoormust?

Saksamaa suudab selle filtri läbida. Riik laenab odavalt, majandus on piisavalt suur, et mõõdukas lisavõlg kasvuga ära neelata, ning kaitse- ja taristukuludele on juba loodud mahukad riiklikud erandid. BNP Paribase hinnangul võib Saksamaa 2025. aasta investeerimispööre lisada 2026. aasta kasvule ligikaudu 0,7 protsendipunkti (BNP Paribas).

Itaalia samas olukorras ei ole. LeaseNewsi järgi hinnatakse Itaalia võlakoormuseks 2026. aastaks 138,5 % SKP-st ning puudujääk püsib üle 3 %, mis hoiab riigi EL-i eelarvejärelevalve all. Itaalia peamine investeerimisvahend on 194,4 mld € suurune taastekava PNRR, millest üle 63 % moodustavad laenud, mitte toetused (Business.it). Saksamaa investeerib oma bilansilt. Itaalia laenab Euroopalt ja maksab tagasi.

Kus see Euroopa investeeringuid pitsitab

Saksamaa eelarvepiirang kandub ülejäänud Euroopasse kahe kanali kaudu. Esiteks asub Saksamaa Euroopa tarneahelate keskmes. Kui Berliin lükkab avalikke investeeringuid edasi, kaotavad tellimusi tarnijad kogu EL-is (Euroopa Komisjon).

Teine ja suurem küsimus on, kes saab Euroopa ühisprojektideks laenata. Kui Berliin käsitleb võlapiirangut kodus põhiseadusliku põhimõttena, on tal vähe põhjust toetada suurt ühist EL-i laenamist. Komisjoni kavandatav 2028–2034 pikaajaline eelarve vajab ühehäälset heakskiitu, mis annab Saksamaale selles küsimuses sisulise vetoõiguse (Euroopa Komisjon). Prantsuse mõttekoja Ifri analüütikud sõnastavad vastuolu otse: Saksamaa avab eelarveruumi oma prioriteetidele, kuid ei taha samaväärset ambitsiooni EL-i tasandil (Ifri).

Draghi konkurentsivõime raport hindab Euroopa täiendavaks investeerimisvajaduseks ligikaudu 800 mld € aastas (Draghi raport). Sellist summat ei kata marginaalsed eelarvekärped. EL-i tasandi laenamine, mis lubaks näiteks Itaalial investeerida ilma oma riigivõlga paisutamata, aitaks puudujääki vähendada. Saksamaa praegune vastus on, et mitte juhul, kui see tõstab võlakoormust.

Sõna, millele kõik toetub

CDU valem ei ole oma loogikas vale. IMF rõhutab, et eelarvepuhvrid on vajalikud ajal, mil intressikulud kasvavad ja uued šokid jäävad tõenäoliseks (IMF). IMK uuring leidis, et avalikuks investeeringuks võetud laen võib aja jooksul võlakoormust vähendada, kui kulutus tõstab majanduse tootmismahtu piisavalt (Finanznachrichten/IMK).

Kogu vaidlus taandub sõnale „investeering”. Saksamaa test küsib, kas kulutus vähendab võlakoormust. Vastus sõltub sellest, kas kulutus kasvatab tulevast SKP-d. Berliin, Pariis ega Rooma ei ole esitanud projektipõhist arvestust, millised eurod sellele tingimusele vastavad ja millised on lihtsalt tavakulud, millele on külge pandud investeeringu silt. Saksamaa võlasuhte test on majanduslikult kaitstav ainult siis, kui Berliin rakendab oma eranditele sama mõõdupuud, mida ta nõuab EL-i tasandi kulutustelt. Seni ei ole ta seda teinud.