Kongress sihib Türgi hävitajamootorite tehingut

USA valitsus teavitas 24. juunil kongressi kavast müüa Türgile General Electricu F110 mootoreid Türgi enda KAAN-hävitaja jaoks. Tehingu maht on ProtoThema andmetel ligikaudu 700 miljonit dollarit. Mõni päev hiljem esitas demokraadist esindajatekoja liige Dina Titus resolutsiooni müügi peatamiseks.

Vaidlus puudutab pealtnäha üht mootoritehingut. Tegelik küsimus on laiem: kas Washington kasutab kaitseeksporti selleks, et hoida Türgit lääne tarneahelates, või jääb jõusse karistus, mis määrati Ankarale Venemaa S-400 õhutõrjesüsteemi ostmise eest. Mõlemal valikul on mõju Euroopa julgeolekutasakaalule.

Mida kongress tegelikult teha saab

USA müüb relvi liitlastele Foreign Military Salesi kaudu, mis on valitsustevaheline relvamüügikanal. Pärast ametlikku teavitust saab kongress üritada tehingu peatada. Titus kasutas selleks ette nähtud menetlust: tagasilükkamise ühisresolutsiooni, millega pannakse teavitatud müük hääletusele (ProtoThema, CRS).

See kõlab jõulise tööriistana, kuid praktikas on selle mõju piiratud. Resolutsioon peab läbima nii esindajatekoja kui ka senati. President saab sellele veto panna. Veto tühistamiseks on mõlemas kojas vaja kahekolmandikulist häälteenamust (CRS). Sellise läveni jõuab kongress relvamüügi vaidlustes harva. Tegelik mõju on kaudne: tekitada avalik arutelu, tõsta diplomaatilist hinda ja mõjutada seda, milliseid tehinguid administratsioon edaspidi üldse lauale paneb.

Mootoritehing ja võimalik Türgi tagasitulek F-35 programmi liiguvad eri ajakavas. KAAN on endiselt prototüüp, millest ei saa usutavat hävitajat ilma mootorite, tarneahelate ja aastatepikkuse katsetamiseta (El Confidencial). Türgi F-35 ligipääsu taastamine oleks palju suurem usaldusotsus, sest see tähendaks Ankara 2019. aasta programmist väljaarvamise sisulist ümberpööramist. USA kaitsekoostöö agentuuri DSCA avalikes andmetes Türgi F-35 teavitust praegu ei ole.

S-400 lõks

Türgi Venemaalt ostetud S-400 raketisüsteem on vaidluse lahendamata tuum. Washington eemaldas Türgi F-35 programmist 2019. aastal põhjendusega, et Vene õhutõrjesüsteemi paiknemine F-35 operatsioonide lähedal võib paljastada lennuki vargtehnoloogia võimekusi (White House). 2020. aasta detsembris kehtestas USA Türgi kaitsehankeametile sanktsioonid CAATSA alusel. CAATSA ehk Countering America’s Adversaries Through Sanctions Act karistab muu hulgas olulisi kaitsetehinguid Venemaaga (State Department).

Need sanktsioonid tekitasid usutavusprobleemi. Kui Washington kiidab nüüd heaks arenenud kaitseekspordi ilma kontrollitud lahenduseta S-400 küsimuses, annab see märku, et sanktsioonid on läbiräägitavad, kui liitlane on strateegiliselt piisavalt kasulik. Kreeka ja Küprose kriitikud rõhutavad just seda: vaidlus ei käi ainult mootorite üle, vaid selle üle, kas jõustamine tähendab midagi seni, kuni S-400 probleem püsib (Capital, CNA).

Euroopa loeb sama toimikut eri lähtekohtadest

Euroopa liitlastel ei ole ühtset Türgi-poliitikat, sest riskid ei jaotu võrdselt.

Kreeka vaatab küsimust õhuvõimu tasakaalu kaudu. Ateena on ostnud Prantsusmaalt 18 Rafale hävitajat ja saanud USA-lt loa kuni 40 F-35 lennuki soetamiseks (Dassault Aviation, DSCA). Kuni Türgi püsib F-35 programmist väljas, on Kreekal õhuvõimus eelis. Kui Ankara ligipääsu taastab, see eelis väheneb.

Saksamaa lähtekoht on Türgi kasulikkus NATO-le. Ankaral on alliansi suuruselt teine sõjavägi, ta kontrollib Bosporuse väina ja on tarninud Ukrainale droone (FAZ). Saksa käsitluses on KAAN-i mootorid kitsam järeleandmine kui F-35 ligipääs, mis eeldab palju suuremat usaldusotsust (merkur.de).

Hispaania lisab pildile teise nurga. Kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania tulevase lahingulennuki projekt FCAS sattus tõsistesse raskustesse disainivastutuse ja tööjaotuse vaidluste tõttu, uuris Madrid esialgseid kontakte KAAN-i ümber. Samas märgiti Hispaania meedias, et lennuk on Hispaania lennukikandjalt opereerimise vajaduste jaoks liiga toores (El Confidencial). Huvi ei tõesta, et KAAN oleks tegelik alternatiiv. See näitab pigem, kuidas Euroopa enda hävitajaprogrammide probleemid muudavad isegi prototüübid poliitiliselt kasulikeks survevahenditeks.

Mida pole veel juhtunud

Kontrollitud plaani S-400 süsteemist loobumiseks ei ole avalikkuse ette jõudnud. Türgi kohta ei ole avaldatud ametlikku F-35 teavitust. Samuti ei ole avalikult näha detailset Türgi ettepanekut, mis lahendaks 2019. aasta programmist väljaarvamise tingimused (Haberler, Jerusalem Post).

Ilma nendeta on mootorivaidlus suurema F-35 otsuse eelmäng. Türgi lääne tarneahelates hoidmise argumendil on kaalu: USA mootorid annaksid Washingtonile Ankara üle jätkuva mõjuhoova. Vastupidine argument on sama tõsine: CAATSA nõrgendamine õpetab liitlastele, et sanktsioonid saab lihtsalt üle oodata. Isegi kui Tituse resolutsioon läbi ei lähe, tõstab see iga tulevase F-35 sammu hinda ja sunnib Washingtoni otsustama, kumb signaal loeb rohkem: see, mida kuuldakse Ateenas, või see, mida kuuldakse Ankaras.