Horvaatia murrab neliku 26-aastase EKP-monopoli

EKP kogu senise ajaloo jooksul jagasid juhatuse kohad omavahel neli riiki: Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania. Seda ei nõudnud ükski alusleping, kuid kirjutamata kokkulepe pidas vastu 1998. aastast. 1. juunil see lõpeb. Horvaatia keskpanga juht Boris Vujčić saab EKP asepresidendiks ja asendab Hispaania Luis de Guindost. Horvaatia liitus euroalaga 2023. aasta jaanuaris. Ükski neljast suurest välja jääv riik ei ole seni saanud kohta EKP kuueliikmelises juhatuses, mis juhib panga igapäevast tööd ja mille liikmetel on intressiotsustes püsihääl (Global Banking & Finance, Euronews).

Hispaania arvestatud taganemine

Hispaania otsustas kohta mitte vaidlustada. Sáncheze valitsus ei esitanud kandidaati, viidates mitteametlikule tavale, et sama riigi esindaja ei peaks samale kohale järjest tulema. Tegelik siht on 2027. aastal, kui vabaneb kolm juhatuse kohta, nende seas presidendi amet. Christine Lagarde’i ühekordne kaheksa-aastane mandaat lõpeb sama aasta oktoobris. Hispaania tahab seda ametit.

Madridi kandidaat on Pablo Hernández de Cos, Hispaania keskpanga endine juht ja praegune Rahvusvaheliste Arvelduste Panga juht. De Guindos esitas lahkumist ajutise pausina: „Hispaania on euroala suuruselt neljas majandus ja olen veendunud, et ta saab koha” (Global Banking & Finance). Risk on Hispaania sisepoliitikas. Sánchez juhib parlamendis vähemusvalitsust, piirkondlikud kaotused on tema positsiooni nõrgestanud ning Hispaania praegune keskpangajuht püüab teadete kohaselt Hernández de Cosi kandidatuuri õõnestada.

Karmima rahapoliitika leer kasutas võimaluse ära

Vujčić võitis, sest tema rahapoliitiline vaade sobis Põhja-Euroopa euroala riikidele. Eurorühm, kus euroala rahandusministrid poliitikat koordineerivad, esitas ta kandidaadiks jaanuaris pärast kolme hääletusvooru. Ta edestas Soome Olli Rehni ja Portugali Mário Centenot. Vujčićit peetakse karmima rahapoliitika esindajaks: ta eelistab inflatsiooni kontrolli all hoidmiseks kõrgemaid intressimäärasid. See sobis Saksamaa, Austria ja Balti riikidega ajal, mil nad soovisid juhatusse just sellist häält.

Centeno, kes kuulub leebema rahapoliitika leeri ja toetab madalamaid intresse, kritiseeris avalikult Portugali valitsust liiga hilise toetuse eest. Ametis oleva keskpangajuhi avalik etteheide oli haruldane. See näitas, et EKP ametikohtade jagamisel loeb nüüd rahapoliitiline suund sama palju kui riikide lobitöö.

Presidendiralli ja valijate puuduv hääl

Suurem amet vabaneb 2027. aasta oktoobris. EKP presidendi valib Euroopa Ülemkogu, kus kohtuvad liikmesriikide juhid. Otsus vajab kvalifitseeritud häälteenamust: 55% liikmesriikidest, kes esindavad 65% EL-i elanikkonnast. Ükski riik ei saa otsust üksi vetostada, kuid Saksamaa ja Prantsusmaa suudavad kumbki koondada blokeeriva vähemuse. Hispaanial, Hollandil ja Saksamaal on kõigil võimalik kandidaat.

Üks institutsioon puudub sellest protsessist täielikult: Euroopa Parlament. Euroala kodanike otse valitud esinduskogul ei ole ametlikku häält selle üle, kes juhib nende intresse ja laenukulusid määravat institutsiooni. Parlament korraldab kuulamisi ja annab mittesiduvaid arvamusi. Ametisse nimetamise võim on liikmesriikide valitsuste käes. Institutsiooni puhul, mille otsused ulatuvad 21 riigi iga eluasemelaenu ja hoiusekontoni, ei ole valijatel juhtide valikul sisulist mõju.

Horvaatia koht EKP juhatuses näitab, et väiksemad euroala riigid võivad läbi murda, kui poliitiline ajastus ja rahapoliitiline suund kokku langevad. Kas sellest saab püsiv muutus või ühe tsükli erand, sõltub 2027. aastast. Kui Hispaania võtab tippameti tagasi ja neli suurt sulgevad read, jääb Vujčići nimetamine kõrvalepõikeks: esimene mõra monopolis, mis parandati kiiresti. Kui väiksemad majandused jäävad konkurentsi, muutub EKP sisemine jõukaart esimest korda pärast euro käivitamist.