Horvaatia survestab EL-i politseiandmeid ühendama

Antwerpenis piisas kokaiinikonteineri kättesaamiseks varem PIN-koodist. Sadamatöötaja, korrumpeerunud logistikakontakt ja kuuekohaline number võimaldasid viia kokaiini ühest Euroopa suuremast sadamast välja näiliselt tavapärase kaubasaadetisena. Belgia toll ja Antwerpen-Brugge sadam asendasid selle hiljem turvalisema digitaalse vabastusprotsessiga. Ent tegelik probleem polnud ühe sadama turvasüsteemis. Tollil, politseil, sadamaoperaatoritel ja Europolil oli igaühel ainult osa pildist ning õigusraamistik ei võimaldanud neid osi piisavalt kiiresti kokku panna.

Horvaatia siseminister Davor Božinović survestab nüüd EL-i seda praktilist lünka sulgema. Ta soovib, et liikmesriigid sisestaksid rohkem andmeid Europoli ja Schengeni süsteemidesse ning kasutaksid täiel määral piiritehnoloogiaid, sealhulgas Entry/Exit Systemit, mis registreerib kolmandate riikide kodanike piiriületusi, ja ETIAS-t, viisavabade reisijate eelkontrolli süsteemi (Avaz). Božinović ei paku uut Euroopa politseiandmebaasi. Ta nõuab, et valitsused kasutaksid olemasolevaid süsteeme jõulisemalt. Avalikku seaduseelnõu selle algatusega seni kaasas ei ole.

Mida Antwerpen näitab

Belgia teeb probleemi nähtavaks. Europol on hoiatanud, et kuritegelikud võrgustikud tungivad Euroopa suurtesse meresadamatesse korrumpeerunud töötajate ja logistika vahendajate kaudu. Sihtmärgiks ei ole ainult kaup, vaid inimesed ja ligipääsupunktid. Belgia võimud konfiskeerisid teadete järgi mullu 55 tonni kokaiini, kuid ametnikud tunnistavad, et suurem kogus liigub läbi avastamata (Brussels Times). Belgia tolli väitel vähenesid Antwerpeni konfiskeerimised 2026. aasta esimesel poolel ligi 70%, kuid see näitab kinnipeetud, mitte läbiliikunud kogust (21News).

Euroopa Komisjoni peamine vastus on Euroopa sadamate liit, mis käivitati 2024. aasta jaanuaris liikmesriikide, sadamaoperaatorite ja EL-i ametite avaliku ja erasektori partnerlusena (Euroopa Komisjon, EL-i nõukogu). Loogika on lihtne: kui rangem kontroll Antwerpenis suunab smugeldajad Rotterdami või Pireusesse, loob riiklik lahendus turvalisuse asemel nihke. Šveits liitus alliansiga samal põhjusel: narkologistika ei peatu EL-i piiril (Tio.ch).

Masinavärk on olemas. Võtmed on riikide käes.

Euroopal on juba politsei- ja piiriandmebaasid, mis suudavad teha suure osa sellest, mida Božinović soovib. Schengeni infosüsteem ehk SIS on reaalajas hoiatuste võrgustik tagaotsitavate inimeste ja esemete kohta. Prüm II lubab riikide politseil teha automaatseid päringuid teiste liikmesriikide DNA-, sõrmejälje- ja näokujutiste andmebaasidesse; täpsemad andmed avatakse alles kokkulangevuse järel (Prüm II määrus). Europol analüüsib ja koordineerib, kuid ei juhi liikmesriikide politseijõude (Europoli määrus).

Tehniliselt saavad need süsteemid juba omavahel suhelda. Õiguslikult on igal andmekogul siiski täpsed piirid: kes tohib andmeid kasutada ja milleks. Piiriandmebaasist ei saa lihtsalt üldist politseilise seire võrku teha (koostalitlusvõime määrus).

Pudelikael pole tehnoloogia puudumine. Riikide politsei-, tolli- ja piiriasutused otsustavad, millised andmed süsteemidesse jõuavad, kui kiiresti ja kui täielikult. Božinovići tegelik sihtmärk on vahe selle vahel, mida süsteemid võimaldavad, ja selle vahel, mida valitsused neisse tegelikult sisestavad.

Saksamaa näitab, miks „jagage rohkem” põrkub piiridega

Saksamaa näitab, miks selle lünga sulgemine pole lihtne. Berliin valmistab ette föderaalpolitsei reformi, mis tooks raudteejaamadesse, lennujaamadesse ja piirialadele tehisintellekti toel töötava reaalajas näotuvastuse (DW). Saksamaa digiõiguste organisatsioonid seostavad neid ettepanekuid varasemate põhiseaduslike vaidlustega, kus kohtud pidasid politsei laialdasi andmete ühendamise volitusi ebaproportsionaalseks (Digitalrechte). EL-i tehisintellekti määrus lubab avalikus ruumis reaalajas biomeetrilist tuvastamist ainult kitsaste õiguskaitseliste erandite korral (AI Act). Laiad riiklikud kasutusviisid võivad seetõttu jõuda kohtusse (T-Online).

Saksamaa vastuseis ei käi Europoli ega SIS-i kui sellise vastu. Vaidlus puudutab riigisiseseid politseifaile ja seirevahendeid, mis Euroopa süsteeme andmetega toidavad. Kui valitsused laiendavad kodus biomeetrilist võrdlemist ja tehisintellektil põhinevat analüüsi ning ühendavad selle piiriülese koostöö kanalitega, satub surve alla kontrollimehhanism, mis peab politseivõimu vastutavana hoidma.

Sellest arutelust puudub peaaegu täielikult nende inimeste hääl, kelle andmetel süsteemid töötavad. Sadamatöötajad, keda taustakontroll puudutab; reisijad, kelle piiriületused salvestatakse; kahtlustatavad, kelle automaatne võrdlus esile tõstab. Nad esinevad süsteemi arhitektuuris andmesisenditena, mitte osalistena otsustamises.

Božinovićil on õigus, et kuritegelikud võrgustikud liiguvad üle piiride kiiremini, kui politsei infot jagab. Belgia sadamakogemus näitab killustatuse hinda. Saksamaa põhiseaduslik vaidlus näitab teist sama olulist asja: Euroopa küsimus pole enam ainult selles, kui palju politseiandmeid üle piiride liigub. Küsimus on selles, kes kontrollib kaitsepiire, kui need andmed hakkavad kiiremini liikuma.