Küprose-Liibanoni elektrikaabel vajab maksevõimet

Küpros ja Liibanon uurivad võimalikku merekaablit, mis ühendaks kahe riigi elektrivõrgud. Maailmapank toetab eeluuringut, mis peab hindama kahte asja: kas sellist ühendust on tegelikult vaja ja kas projekt tasub majanduslikult ära (CBN Cyprus, CNA). Ehitust pole otsustatud. Raha pole eraldatud. Tehnilist projekti pole koostatud (Cyprus Mail, SigmaLive).

Osa kajastusest esitas teadet nii, nagu ühendataks Beirut Euroopa elektrivõrguga. See pole täpne. Küpros ise ei ole mandri-Euroopa elektrisüsteemiga ühendatud. Kaabel Küprosele ühendaks Liibanoni saarega, mitte Euroopa võrguga.

Kaks ehitamata kaablit, mitte üks

Liibanon jõuab Euroopa elektrisüsteemini ainult juhul, kui Küpros ühendatakse esmalt Kreekaga eraldi suurprojekti kaudu. See projekt on Great Sea Interconnector, mille Euroopa poole operaator on Kreeka põhivõrguettevõtja IPTO/ADMIE (Cyprus Mail, Politis). Kreekakeelne meedia käsitlebki kaht projekti eraldi: neil on eri ajakava ja eri rahastamisloogika (World Energy News).

See kahe lüli ahel on projekti põhifakt. Liibanoni ja Küprose ühendusel on praegu eeluuring. Küprose ja Kreeka ühendus kuulub Euroopa Komisjoni ühishuviprojektide raamistikku, millega toetatakse piiriüleseid energiataristu projekte siseturu toimimiseks (European Commission). Kumbagi ühendust pole ehitatud.

Mõlemal poolel on vajadus, aga eri põhjusel

Küpros on saarevõrk. See tähendab, et riik ei saa kriisi korral elektrit importida ega taastuvenergia ülejääki eksportida. Küprose energiaminister on öelnud, et mida rohkem elektriühendusi riigil on, seda parem Küprosele (CNA). Ühendusi peetakse seal struktuurseks lahenduseks kõrgetele elektrihindadele.

Liibanoni vajadus on teravam. Maailmapank kirjeldab Liibanoni elektrisektorit riigi laiema majanduskriisi keskse osana (World Bank). Rahvusvahelise Energiaagentuuri riigiprofiil näitab energiasüsteemi, mis sõltub tugevalt imporditud naftatoodetest ja millel puudub vastupidav elektribaas (IEA). Töötav kaabel annaks Liibanonile võimaluse elektrit importida ja vähendada sõltuvust kallistest diiselgeneraatoritest.

Rahastatavuse probleem

Keeruline osa pole kaabli paigaldamine. Keeruline osa on maksmine.

Merealune ühendus teenib tulu siis, kui elekter liigub odavamalt turult kallimale. Kui sellest tulust ei piisa ehituskulu katmiseks, maksab vahe kinni keegi teine: elektritarbijad, maksumaksjad või arengupangad. EL-i õigus sätestab, kuidas selliste taristuprojektide kulusid jagatakse ja tagasi teenitakse (EUR-Lex Regulation 2019/943, EUR-Lex Regulation 2022/869).

Saareühendused vajavad peaaegu alati suurt avalikku tuge. Malta teine kaabel Sitsiiliasse maksab teadete järgi ligikaudu 300 mln €, millest 261 mln € tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist (Gazzetta di Malta, Sliema News). Malta on aga stabiilne EL-i liikmesriik, kus arveldamine ja maksete kogumine toimivad.

Liibanon ei ole Malta. Iga laenuandja peab uskuma, et imporditud elektri eest esitatakse arved, maksed kogutakse ja arveldused tehakse aastakümnete jooksul. Just nende ülesannetega on Liibanoni riiklik elektriettevõte aastaid hädas olnud (World Bank). Kui kapitalimahukas kaabel teenindab osapoolt, kes ei suuda usaldusväärselt maksta, pole probleem ainult diplomaatiline. Selline kaabel võib valmis saada, kuid mitte teenida piisavalt, et kulu õigustada.

Maailmapank teab seda. Panga enda projektitsükkel eristab analüütilist ettevalmistust hindamisest ja rahastamisotsusest (World Bank Project Cycle). Uuringu rahastamine ei tähenda kaabli rahastamist.

Teade on sisuline, kuid jutt Euroopa elektrivõrguga ühendamisest on ennatlik. Kuni Küpros pole Kreekaga ühendatud ja Liibanon ei suuda veenvalt näidata, et imporditud elektri eest makstakse, jääb projekt sillauuringuks, mille mõlemas otsas puudub veel rahastatav tee.