Küpros täitis Schengeni tehnilised nõuded

Küpros suudab Schengeni piirikontrollisüsteeme käitada. Euroopa Komisjon kinnitas 15. juulil, et riik vastab tehnilistele nõuetele, mis on vajalikud Euroopa passikontrollita alaga liitumiseks (Cyprus Mail). Liitumiseks on aga vaja EL-i nõukogu ühehäälset otsust. Nõukogus otsustavad liikmesriikide valitsused ja ühehäälsus tähendab, et iga valitsus võib protsessi mis tahes põhjusel peatada. Komisjon esitab ametliku aruande septembris. See avab poliitilise etapi, mitte piiri.

Mida Küpros tõestas ja mida ta tõestada ei saa

Positiivne hinnang kujunes aastate jooksul. Kathimerini Cypruse teatel leidis komisjoni hindamine, et Küpros on alates 2021. aastast täitnud ligikaudu 120 soovitust kuues Schengeni reeglite valdkonnas ning kasutanud umbes kolm aastat Schengeni infosüsteemi, EL-i reaalajas toimivat politsei- ja julgeolekuandmebaasi. Roheline joon, mis eraldab Küprose Vabariigi kontrollitavat lõunaosa Türgi kontrollitavast põhjaosast, on juba praegu tiheda liikumisega. Komisjoni 2025. aasta aruandes registreeriti 7,79 miljonit lubatud piiriületust (komisjoni Küprose esindus).

Küpros on ainus EL-i liikmesriik, mille territoorium on osaliselt sõjalise okupatsiooni all. Roheline joon ei ole tavaline sisepiir ega tunnustatud rahvusvaheline piir. Küprose liitumislepingu protokoll nr 10 peatab EL-i õiguse kohaldamise aladel, kus Nikosial puudub tegelik kontroll, eraldi määrus aga kehtestab ületusreeglid, nimetamata joont EL-i välispiiriks (protokoll nr 10, rohelise joone määrus 866/2004). Komisjoni hinnang peab praeguseid kontrolle rohelisel joonel piisavaks, kuid osutab vajadusele määratleda selle õiguslik staatus EL-i õiguses selgemalt (DOM Cyprus). Schengeni süsteemi saab Küprose jagatusega kohandada. Jagatust ennast see ei lahenda.

Valitsusel, kes otsib venitamiseks põhjust, on roheline joon valmis argument: selle õiguslik staatus, rändekontroll ja Briti suveräänsed baasialad saarel, mille piirid puutuvad kokku Schengeni jaoks olulise territooriumiga, annavad läbirääkimistel hoovad.

Rumeenia ja Bulgaaria näitasid mustri ette

Kõige õpetlikum pretsedent on EL-i nõukogu enda arhiivis. Rumeenia ja Bulgaaria täitsid Schengeni tehnilised tingimused 2011. aastal. Euroopa Parlament nõudis nende vastuvõtmist 2022. aasta oktoobris (Euroopa Parlament). Nõukogu kaotas esmalt ainult lennu- ja merepiiride kontrolli alates 2024. aasta märtsist ning maismaapiiride kontrolli alles 2025. aasta jaanuarist (nõukogu, detsember 2023, nõukogu, detsember 2024). Tehnilisest heakskiidust täieliku maismaapiirideta liikumiseni kulus 13 aastat.

Viivituse peamine vedaja oli Austria, kes kasutas ühehäälsuse nõuet rände- ja piirihalduse lubaduste saamiseks, enne kui loobus vastuseisust. Küpros seisab nüüd sama nõukogu loogika ees: üks valitsus võib toimiku aeglustada, kuni saab endale vajaliku poliitilise tulemuse.

Ükski pealinn ei ole vetoga ähvardanud. Hoiatusmärgid on siiski nähtavad. Saksamaa sisepoliitiline Schengeni-debatt on juba seotud rändega: CSU poliitik Alexander Dobrindt on sidunud Saksamaa piirikontrolli lõpetamise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimisega, mis on EL-i raamistik varjupaigataotlejate eest vastutuse jagamiseks (t-online). Rändesurve all valitsusel on odav viis karmust näidata: nõuda väikeselt kandidaadilt lisatagatisi, enne kui öelda jah.

Septembrist algab pikk tee

Küprose valitsus rõhutab edasiliikumist. Sõltumatu õigusanalüüs soovitab kannatust. DPCA hinnangul viib realistlik ajakava 2027. aasta lõppu või 2028. aasta algusse, arvestades aega nõukogu otsuse ja tegeliku rakendamise vahel. Revera Legal leidis, et rändesurve testimine, üleminekuajad ja rohelise joone õigusraamistik muudavad 2026. aastal liitumise ebarealistlikuks.

Nikosia jaoks ei piirdu küsimus passijärjekordadega. Schengeni liikmesus seoks Küprose sügavamalt EL-i julgeolekutaristuga ja tugevdaks Küprose Vabariigi institutsionaalset positsiooni ajal, mil selle merepiir on EL-i ja Türgi pingete keskmes nii gaasiotsingu kui ka rändeteede tõttu (Ta Nea)).

Komisjon ütleb, et Küpros on valmis. Nõukogu otsustab, kas tehnilisest valmisolekust piisab või annab saare jagatus mõnele pealinnale endiselt põhjuse oodata.