Taani suveräänsus säilib, USA ligipääs laieneb

22. septembril New Yorgis allkirjastatud lepinguga säilib Gröönimaa Taani suveräänse võimu all (Taani peaministri büroo). Kui Taani ja Gröönimaa parlament lepingu heaks kiidavad, saab USA püsiva õiguse oma sõjalist kohalolekut saarel laiendada. Ühtlasi saab Washington formaalse rolli Gröönimaa tulevastes julgeolekuotsustes (Valge Maja).

Suveräänsus jääb, ligipääs tuleb vastu

Donald Trump allkirjastas lepingu Taani peaministri Mette Frederikseni ja Gröönimaa peaministri Jens-Frederik Nielseniga. Tekst muudab 1951. aasta kaitsepakti, millega Washington sai Arktikas esimese tugipunkti (US Statutes at Large).

Uus tekst tunnustab Taani suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning gröönimaalaste enesemääramisõigust. Need olid Taani ja Gröönimaa juhtide seatud tingimused, millest nad taganeda ei kavatsenud (Taani välisministeerium). Trump väidab samal ajal, et leping annab USA-le saare julgeoleku üle „püsiva kontrolli“ (Deutsche Welle).

Vastutasuks saab USA ligipääsu. Leping lubab Washingtonil Pituffiki kosmosebaasi ajakohastada ja laiendada ning kohustab kolme valitsust kavandama uusi kaitsealasid Narsarsuaqis ja Mestersvigis. Ameerika laevad, lennukid ja väed võivad nende alade vahel liikuda mööda maad, merd ja õhku, sealhulgas läbi Gröönimaa vete (Valge Maja).

Avaldatud tekstis ei ole lepingu lõpptähtaega. Selle muutmiseks on vaja kõigi osapoolte nõusolekut (Taani välisministeerium). Need sätted reguleerivad muudatusi. Kas kumbki valitsus võiks hiljem lepingust lahkuda, on eraldi küsimus, mida parlamendid peavad hindama.

Kes saab uue ala blokeerida

1951. aasta pakt oli Washingtoni ja Kopenhaageni kahepoolne leping. Nüüd kirjutab sellele Taani „koos“ alla ka Nuuk ning iga USA uue kaitseala ettepanek läheb kolme osapoole komisjoni. Kui komisjon 90 päeva jooksul kokkuleppele ei jõua, liigub ettepanek aseministrite ja seejärel ministrite tasandile. Vaikimisi heakskiitu ei järgne (Valge Maja).

Praktikas vajab uus kaitseala kõigi kolme valitsuse nõusolekut, mis annab Gröönimaale võimaluse ettepanek tagasi lükata. See mõju piirdub aga kaitseala piiriga. Kokkulepitud ala sees lubab 1951. aasta raamistik Washingtonil juba praegu rajatisi ehitada, vägesid paigutada ja operatsioone ulatuslikult korraldada (US Statutes at Large).

Kõige kaugemale ulatuv säte puudutab iseseisvust. Kui Gröönimaa Taanist eraldub, eeldab leping, et riik jääb NATOsse või ühineb alliansiga ning võtab üle lepingu õigused ja kohustused (Taani välisministeerium, TV5Monde). Sätte eesmärk on kanda praegune julgeolekukoostöö üle võimalikku tulevasse riiki. Iseseisvunud Gröönimaa võiks siiski proovida tingimusi uuesti läbi rääkida ning leping üksi ei lahenda küsimust, kas see riik oleks sellega õiguslikult seotud.

Võimalused, mitte väeüksused

„Kahe uue Ameerika baasi“ loomine oleks olemasoleva olukorra liialdus. Narsarsuaq on tsiviillennujaam endisel USA sõjaaegsel lennuväljal, Mestersvig aga idaranniku kõrvaline logistikasõlm. Lepingus ei ole vägede arvu, eelarvet ega ehituse ajakava (BBC).

Pituffik tegeleb juba raketirünnakute varajase hoiatamise ja satelliitide jälgimisega, mis tähendab avastamist, mitte rakettide tõrjumist (USA kosmoseväed). Allkirjastatud leping ei lisa sinna üksusi ega püüdurrakette. Washington saab õiguse hiljem ehitada, ilma et kaitsepakt uuesti avada tuleks.

Euroopa huvi seisnebki selles paindlikkuses. Kopenhaageni sõnul jagab NATO lepingu alusel vastutust Arktika julgeoleku eest. Allianss ise lepingule alla ei kirjutanud ning tal ei ole seal ei juhtrolli ega ühist rahastust (Reutersi lugu ajakirjas Internazionale). Kui Põhja-Atlandi tiivale rajatakse uusi taristuobjekte, on need USA rajatised, millest liitlased võivad kasu saada, mitte ühine taristu.

Leping annab Washingtonile sõnaõiguse ka siis, kui Gröönimaa hindab tundlikke välisinvesteeringuid. Euroopa Liitu, NATOsse ja tunnustatud partnerriikidesse mittekuuluvate riikidega seotud investorite puhul hakatakse julgeolekuriske kontrollima kaevandamises, kriitilises taristus ja tundlike andmete valdkonnas. Taani ametiasutused konsulteerivad seejuures USA-ga (Sermitsoq, Taani välisministeerium). NATO-välised riigid ei tohi rajada sõjalisi objekte ega hoida saarel püsivat kohalolekut, kui kõik osapooled pole sellega nõus (Politico).

Euroopa investoritele leping keeldu ei kehtesta. Euroopa Liidul, kes püüab Gröönimaaga toorainete pärast suhteid tihendada, ei ole konsultatsioonides siiski kohta (EU Perspectives). Washingtonil on.

Leping säilitab Taani suveräänsuse, kuid annab Washingtonile püsiva võimaluse sõjalist kohalolekut laiendada ning rolli tundlike välisinvesteeringute hindamisel. Allkirjastatud leping ei ole veel jõustunud, sest esmalt peavad selle heaks kiitma Taani ja Gröönimaa parlament (Taani peaministri büroo). Seni on need kokkulepitud õigused, mitte tegelik kontroll. Nüüd peavad Folketing ja Gröönimaa parlament Inatsisartut otsustama, kas tähtajatu leping, mis ulatub ka võimaliku iseseisva riigini, on hind, millega valijad nõustuvad.