Taani eelistab elektriautode laadijaid andmekeskustele

Iga uus elektriauto laadija, soojuspump ja andmekeskus vajab sama asja: kaablit elektrivõrku ja alajaamas vaba võimsust. Taanis sai see ruum otsa.

Taani valitsus tahab loobuda elektrivõrguga liitumisel põhimõttest „kes ees, see mees” ja asendada selle prioriteedisüsteemiga. Ettepoole liiguvad majapidamised, kaitsevaldkond, tervishoid ja elektriautode laadijad. Välismaised andmekeskused nihkuvad järjekorras tahapoole (Berlingske).

Põhjus on lihtne aritmeetika. Taani põhivõrguettevõtja Energinet sai 2025. aastal taotlusi 33,5 GW uue liitumisvõimsuse jaoks, viitab Taani keskkonnaühendus Danmarks Naturfredningsforening. Riigi tiputarbimine on umbes 7 GW (Data Center Dynamics). Liitumisjärjekord on mitu korda suurem kui süsteem, kuhu tahetakse liituda.

Võrguliitumise taotlus broneerib võrgus võimsuse. See võib teisi projekte takistada juba enne, kui taotleja ise elektrit tarbima hakkab. Ainuüksi andmekeskused on Taani järjekorras hõivanud ligikaudu 16 GW (Danmarks Naturfredningsforening). Valitsus selgitas valikut majapidamiste kaudu: ühe suure andmekeskuse koormuse asemel saaks elektriga varustada 50 000 kodust soojuspumpa või 73 kiirteeäärset laadimisparki (Berlingske). See on poliitiliselt valitud võrdlus, kuid nappus ise on päris.

Euroopa ühine pudelikael

Taani probleem kordub kogu Euroopas. Elektrivõrgud ehk liinid, trafod ja alajaamad, mis elektri tarbijani viivad, on muutunud nii rohepöörde kui ka digimajanduse peamiseks piiranguks. Euroopa Komisjoni hinnangul vajab Euroopa 2030. aastaks ligikaudu 584 mld € võrguinvesteeringuid (Euroopa Komisjon). Riiklike energiaregulaatorite koostööd koordineeriv CEER hoiatab, et liitumisjärjekorrad takistavad korraga taastuvenergia tootmist, elektriautode laadimist, tööstuse elektrifitseerimist ja andmekeskusi (CEER).

Iirimaal tarbivad andmekeskused juba 22% riigi elektrist; 2015. aastal oli nende osakaal 5% (RTÉ). Hollandis ootab umbes 14 000 ettevõtet uut või tugevamat võrguühendust (PONT). Itaalia näitab, miks broneeritud võimsus ei võrdu tegeliku nõudlusega. Põhivõrguettevõtjal Ternal on andmekeskuste liitumistaotlusi 84 GW ulatuses, kuid taotluse faasist on edasi jõudnud ainult 12 projekti (Il Fatto Quotidiano). Osa nappusest on füüsiline, osa tekib spekulatiivsetest projektidest, mis hoiavad kohta järjekorras, kuid elektrit ei tarbi.

Sama nappus, eri kokkulepped

Riigid katsetavad erinevaid kompromisse. Iirimaa lubab andmekeskusi võrku, kuid tingimusel, et need hangivad kuue aasta jooksul 80% oma elektrist uutest Iiri taastuvenergiaallikatest ning suuremate keskuste puhul lisavad ka oma varugeneraatori (William Fry).

Hollandi lahendus eeldab, et osa tarbijaid lepib elektriga enamiku ajast, mitte kogu aeg. Nii saab sama võrk teenindada rohkem kliente. Võimsuse jagamise süsteem GOPACS pakub ühendusi, mille kättesaadavus on tagatud 85% ajast, mitte püsivalt (GOPACS). Elektriautode laadimine sobib sellesse mudelisse hästi. Emberi hinnangul saaks umbes poolte EL-i elektriautode laadimist nihutada ajale, mil taastuvenergia toodang on suur. Sel juhul muutuvad autod võrgu tasakaalustamise vahendiks, mitte ainult lisakoormuseks (Ember).

Andmekeskuste paindlikkus on väiksem, sest serverid töötavad ööpäev läbi. Taani sektoriühendus Datacenter Industrien leiab, et kogu kategooria järjekorra lõppu lükkamine on vale lahendus. Keskusi tuleks hinnata selle järgi, kas nad pakuvad salvestust, paindlikku tarbimist või kohalikku elektritootmist, mitte ainult tegevusala järgi (Børsen).

Kes maksab võrgu tugevdamise eest

Kõige ebaselgem on kulujaotus. Iiri valitsuse uuringu kavand hoiatas, et andmekeskuste kasvu jaoks vajalikud võrguinvesteeringud võivad tõsta majapidamiste elektriarveid 2025-2034 kokku 295-644 € võrra, kuigi lõplikust avaldatud raportist jäid kõrgemad hinnangud välja (The Journal).

Need summad jõuavad majapidamisteni võrgutasude kaudu. Võrgutasu on reguleeritud tasu igal elektriarvel, millega makstakse liinide ja alajaamade eest. Andmekeskuse arendaja võib rahastada oma alajaama, kuid piirkonda toitvad laiemad põhivõrguinvesteeringud jagatakse kõigi tarbijate vahel. Suurtarbija käivitab investeeringu, kuid arve kandub kogu tarbijaskonnale.

Juurdepääs elektrivõrgule on vaikselt muutunud tööstuspoliitikaks. Valitsused otsustavad, millised tulevikumajanduse osad saavad võrguvõimsuse esimesena, millistel tingimustel ja kelle arvele jääb selle võimsuse ehitamine. Elektriarvel ei seisa selle rea kõrval „pilveteenused”.