Taani paneb tuulele 37.6 billion kroner

2024. aasta detsembris ei tulnud Taani kolmele esimesele meretuulealale ühtegi pakkumist. Arendajad vaatasid tingimusi: ehitada Põhjamerre, müüa elektrit turuhinnaga ja kanda kogu hinnariski ise. Nad loobusid. Poolteist aastat hiljem võitis Rootsi riigile kuuluv Vattenfall lepingud kahele samale alale. Parkide miinimumvõimsus on kokku 1,8 gigavatti ja elekter peaks võrku jõudma 2032. aasta lõpuks (KEFM, Windtech International). Taani ei leidnud riskijulgemaid arendajaid. Riik muutis seda, kelle kanda jääb elektrihinna risk.

Mida riik enda kanda võttis

Läbikukkunud mudelis pidid arendajad müüma elektrit turuhinnaga ja kandma aastakümnete jooksul kogu hulgihinna kõikumise riski. Meretuulepark nõuab enne esimese megavatt-tunni tootmist miljarditesse ulatuvat investeeringut, kuid töötab pärast valmimist suhteliselt madalate muutuvkuludega. Tasuvus sõltub seetõttu sellest, mis hinnaga saab elektrit müüa 20 või 30 aasta pärast, ning sellest, millise intressiga pangad ehitust rahastavad (IEA, IRENA). Ilma tulukindluseta ei anna pank sellisele projektile ehituslaenu. Need projektid olid sisuliselt surnud juba enne starti.

Taani lahendus oli kahepoolne hinnavaheleping ehk Contract for Difference. Riik määrab niinimetatud teostushinna, mis tagab arendajale kindla hinna iga toodetud megavatt-tunni eest. Kui turuhind langeb sellest allapoole, maksab riik arendajale vahe kinni. Kui turuhind tõuseb teostushinnast kõrgemale, maksab arendaja ülejäägi riigile tagasi (Low Carbon Contracts Company). Arendaja saab prognoositava rahavoo, mille vastu pank saab laenu anda. Riik saab meretuulepargid.

Vattenfall võitis Nordsøen Midti hinnaga 504 Taani krooni megavatt-tunni eest ja Hesselø hinnaga 542 DKK/MWh. Mõlemad lepingud kestavad 20 aastat (KEFM, Baird Maritime). Konkurents tuli tagasi: Nordsøen Midtile esitati kaks pakkumist, Hesseløle viis (Ocean Energy Resources, BT).

Maksumaksjad, arendaja ja pangad

Avaliku toetuse ülempiir on kokku 37,6 miljardit krooni (Politiken, Danish Energy Agency via Ritzau). See on lagi, mitte arve. Maksumaksja maksab ainult siis, kui hulgielektri hind jääb lepingu jooksul teostushinnast madalamaks. Kui hind püsib sellest kõrgemal, maksab Vattenfall raha riigile tagasi. Kui hinnad jäävad aastateks madalaks, koguneb hinnavahe selle ülempiiri suunas.

Otsesed võitjad on Vattenfall ja tema laenuandjad. 20 aastaks fikseeritud tulupõrand muudab spekulatiivse panuse rahavooks, mida pangad saavad rahastada. Rootsi kajastustes käsitleti võitu pigem Vattenfalli ärilise eduna kui poliitilise vaidlusena riigi riskivõtu üle (DN). Taani tarbijad võidavad alles siis, kui pargid ühendatakse võrku ja lisanduv tootmine langetab hulgihindu või vähendab vajadust kallima varuvõimsuse järele.

See ühendus pole iseenesest kindel. Taani võrguühenduste järjekord on paisunud 60 GW-ni, suuresti spekulatiivsete liitumistaotluste tõttu, ja võrguettevõtja Energinet külmutas uued ülekandelepingud (To Brief). Võrguta turbiin ei tooda elektrit turule.

Sama muster kordub Euroopas laiemalt. Suurbritannia viies hinnavahelepingute voor ei toonud meretuulele ühtegi tulemust; kuues õnnestus pärast seda, kui valitsus tõstis teostushindu (UK AR5, AR6). Holland korraldas hankeid, mida nimetati „toetusvabadeks”, kuid riik valmistas arendusalad ette ning võrguettevõtja TenneT ehitas avaliku raha toel merelised platvormid ja kaablid (TenneT). Kui riik võtab enda kanda rohkem hinnariski, tulevad arendajad pakkuma. Otsustavaks jääb, kui palju avalikku raha selleks kulub ja mida selle eest saadakse.

Turbiinivalik, mida Taani pole veel teinud

Vattenfall ei ole kummagi projekti turbiinitarnijat nimetanud (Voice of Renewables). See valik pole tehniline detail. Rystadi hinnangu järgi, millele viitas Reuters, on Hiina maismaatuulikud eksporditurgudel 20 kuni 40 protsenti odavamad (Folha/Reuters). EL-i õigus ei keela Hiina seadmeid, kuid nullnetotööstuse määrus lubab valitsustel hinnata lisaks odavaimale pakkumisele ka tarnekindlust ja kohalikku tööstusvõimekust (NZIA).

Taani muutis meretuule taas rahastatavaks, pannes hinnariski taha riigi bilansi. Järgmine otsus on, kas sama avalik raha aitab kasvatada Euroopa tööstusvõimekust või liigub odavaima üleilmse tarnijani. See valik ei puuduta ainult Taanit.