Digieuro sihib Visa ja Mastercardi ülemvõimu

Euroopa digimaksete probleem on strateegiline sõltuvus. Ligikaudu kaks kolmandikku euroala kaardimaksetest liigub Visa ja Mastercardi kaudu (EKP, Journal of Competition Law & Economics). Euroala 21 riigist 13-l puudub oma kaardimakseskeem, mis töötaks kassaterminalides (Bundesbank). 23. juunil hääletas Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon digieuro määruse edasiviimise poolt, mis tähendab, et eelnõu liigub täiskogu hääletusele (Euroopa Parlament).

Digieuro oleks EKP ehk euroala rahapoliitikat juhtiva Euroopa Keskpanga emiteeritud elektrooniline sularaha, mida levitaksid tavalised pangad. See ei ole krüptovara. See on euro, mille väärtus on alati üks euro ja mille taga on keskpank, mitte eraettevõte (EKP). Sisuliselt tähendaks see rahakotis oleva sularaha digitaalset vormi: avalikku raha, mida inimene hoiab otse, mitte erapanga hoiust.

Varuvariandi puudumine tähendab kontrolli puudumist

Visa ja Mastercard töötlevad makseid tõhusalt. Probleem algab siis, kui makseliiklus sõltub peaaegu täielikult välismaistest võrkudest. Sellisel juhul ei kontrolli Euroopa täielikult oma digimaksete hinda, tehnilisi standardeid ega toimekindlust. Kui need võrgud tõstavad tasusid, muudavad tingimusi või satuvad katkestusse, pole Euroopa kaupmeestel ja tarbijatel sisulist alternatiivi.

Saksamaa girocard näitab seda lünka hästi. See toimib Saksamaa sees, kuid jõuab välismaa terminalidesse vaid Visa või Mastercardi taristu toel (Bundesbank). EKP ametnike sõnul läheneb euroala piiriüleste kaardimaksete puhul Euroopa-väliste võrkude osakaal 100%-le (Le Monde). Prantsusmaal on Cartes Bancaires, Itaalias Bancomat, Hollandis iDEAL. Ükski neist ei tööta sujuvalt üle piiride. Nende ühine osakaal on ka vähenenud: rahvusvaheliste kaardiskeemide osa euroala kaardimaksetes kasvas 2017. aasta ligikaudu 56%-lt 2022. aastaks umbes 61%-le (Journal of Competition Law & Economics).

Digieuro looks ühtse tehnilise standardi, mille abil saaks euroalas makseid töödelda iga telefon, kaart või terminal. See vähendaks vajadust suunata tehinguid Ameerika võrkude kaudu. Parlamendi eelnõu kohustaks enamikku juba digimakseid vastu võtvaid ettevõtteid aktsepteerima digieurot, seaks kaupmehetasudele ülempiiri ning muudaks põhikonto kasutajale tasuta teenuseks (Euroopa Parlament, EU Perspectives).

Pangad võivad kaotada odavat rahastust

Tarbijad saaksid tasuta avaliku maksevõimaluse, mis töötab nii veebis kui ka võrguühenduseta. Võrguühenduseta maksete puhul näeb parlamendi tekst ette, et makseandmed jäävad seadmesse ega liigu pankade või maksetöötlejate kaudu (Euroopa Parlament). Kaupmehed võidaksid juhul, kui tasukonkurents kulusid vähendab: Le Monde’i andmetel koguvad Visa ja Mastercard Euroopa kaupmeestelt vahendus- ja skeemitasudena praegu ligikaudu 2 mld € aastas (Le Monde).

Pangad on kõige vastuolulisemas positsioonis. Nad levitaksid digieurot ja säilitaksid kliendisuhte, kuid riskiksid hoiuste kaotamisega. Kui inimesed viivad osa rahast tavalistelt pangakontodelt digieuro rahakottidesse, kaotavad pangad odava rahastusallika, mille toel nad praegu laene annavad. See võib tõsta laenuraha hinda kogu majanduses.

Riski suurus sõltub kasutuspiirangutest. Reutersi kajastuse järgi näitavad EKP simulatsioonid, et 3000 € hoidmispiiri korral inimese kohta võiks pangakontodelt välja liikuda kuni 699 mld €, mis moodustab 8,2% euroala majapidamiste ja ettevõtete hoiustest (Marketscreener/Reuters). See on stsenaarium, mitte prognoos. Ent see selgitab, miks Saksa pangad on nimetanud projekti „riiklikuks paralleelpakkumiseks”, mille lisaväärtus pole selge (Handelsblatt). Vaidlus käib ka süsteemi ehitamise hinna üle: EKP hinnang on 4–5,8 mld € nelja aasta jooksul, pangandussektori arvutused ulatuvad 18–30 mld €-ni (Marketscreener/Reuters).

Päris proov on kasutuselevõtt

Parlamendikomisjoni hääletus on üks etapp. Alles ees on täiskogu heakskiit, läbirääkimised parlamendi ja liikmesriikide vahel ning nõukogu lõplik otsus. EKP on viidanud proovitehingutele alates 2027. aasta keskpaigast ja võimalikule esimesele emiteerimisele 2029. aastal (EKP, EUNews).

Keerulisem küsimus on, kas inimesed ja ettevõtted hakkavad digieurot kasutama. Maksevõrk, mille kaudu raha ei liigu, annab suveräänsuse ainult paberil. Otsustavaks saavad riikide kasutusmäärad, kaupmeeste tegelikud kulud pärast liidestamist ning see, kas pangad toodet aktiivselt pakuvad või lükkavad selle tagaplaanile. Euroopa on oma sõltuvuse õigesti diagnoosinud. Lahtine on, kas ta suudab maksekäitumist muuta.