Hollandi asüülitaotluste külmutamine lõpeb

Holland ei tohi enam jätta Ukrainast põgenenud inimeste varjupaigataotlusi menetlemata kuni ajutise kaitse lõppemiseni. Euroopa Liidu Kohus otsustas 1. oktoobril 2026, et selline automaatne peatamine rikub ELi õigust (kohtuotsus, Euroopa Kohtu pressiteade). Hollandi ametiasutused võivad mõne taotluse menetlemist siiski edasi lükata, kuid peavad tõendama, et töökoormuse tõttu oli tavapärastest tähtaegadest kinnipidamine võimatu.

Otsus puudutab suurt hulka taotlusi. NOS-i andmetel on Hollandis ootele jäetud üle 140 000 taotluse. See on avaldatud arv, mitte ametlik arvestus endiselt menetluses olevate taotluste kohta (NOS).

Kaks eri liiki kaitset

Kohtuasi sai alguse ühe mehe taotlusest. Uiguurist Hiina kodanik põgenes koos ukrainlannast abikaasa ja lapsega Ukrainast ning esitas Hollandis varjupaigataotluse 2022. aasta aprillis (kohtuotsus).

Abikaasa kaudu sai ta ajutise kaitse. See on ELi ühine erakorraline staatus Venemaa sissetungi eest põgenejatele. See annab õiguse elada ja töötada ning kasutada teenuseid, ilma et iga inimese olukorda eraldi hinnataks.

Varjupaigataotluse puhul küsitakse midagi muud: kas inimest ähvardab kodumaal tagakiusamine? Hiina kodanikust uiguuri jaoks võib vastus olla oluline veel kaua pärast ajutise kaitse lõppu. ELi riigid on ajutist kaitset pikendanud 4. märtsini 2028 (ELi nõukogu).

Hollandi immigratsiooniamet IND jättis tema taotluse ajutise kaitse kehtivuse ajaks otsustamata. Mees pöördus puuduva otsuse tõttu kohtusse ning asi jõudis Hollandi kõrgeimasse halduskohtusse Raad van State’i. See kohus küsis Luksemburgi Euroopa Kohtult, kuidas ELi õigust tõlgendada, ning peab nüüd saadud vastuse põhjal mehe asja lahendama (Raad van State).

Keeld ja kitsas erand

Kohtu põhisõnum on selge: ajutine kaitse ei õigusta varjupaigataotluste üldist ja automaatset menetlemise peatamist. Seega kehtivad tavapärased tähtajad ehk aeg, mille jooksul tuleb varjupaigataotlus lahendada (Euroopa Kohtu pressiteade).

Üks erand siiski jääb. Kui taotlusi on nii palju, et riigil pole võimalik tavapärastest tähtaegadest kinni pidada, võib ta mõne taotluse menetlemise ajutiselt edasi lükata ja seada need tähtsuse järjekorda.

Tõendamiskoormis lasub riigil. Ta peab näitama, et kõigist mõistlikest meetmetest hoolimata oli tähtaegadest kinnipidamine objektiivselt võimatu. Liikmesriigi kohtud peavad iga tähtaja ületamise puhul kontrollima, kas viivitus tulenes vajalikest meetmetest, mitte üldisest peatamisreeglist (kohtuotsus). Kohus märkis ka, et kõigi taotluste ootele jätmine tekitab hiljem ühe suurema otsustelaine.

Otsus ei anna mehele varjupaika ega võta temalt olemasolevat ajutist kaitset. ELi õiguse järgi ei lõpeta varjupaigataotluse tagasilükkamine ajutist kaitset enne selle kehtivusaja lõppu (ajutise kaitse direktiiv).

Hollandi ja Saksamaa järjekorrad

Menetluse automaatne peatamine on kirjas Hollandi valitsuse juhistes. Nende järgi peavad Ukrainast põgenenud inimesed ajutise kaitse saamiseks esitama varjupaigataotluse, kuid seda ei menetleta ajutise kaitse kehtimise ajal (Hollandi valitsus). Kohus tühistas automaatse peatamise, kuid ei otsustanud, kas taotluse esitamise nõue jääb kehtima.

Rändeminister Bart van den Brink möönab, et taotlused tuleb nüüd läbi vaadata. Tema pakutud järjekorras menetletakse esmalt uusi saabujaid, seejärel umbes 50 000 inimest, kes juba tavapärases järjekorras ootavad, ning alles siis ajutise kaitse saajate taotlusi (NOS).

Võimekuse probleem on tõsine ning kohtuotsus ei nõua kõigi ootele jäetud taotluste korraga menetlemist. Eelistusjärjekord ei tõenda iseenesest, et tähtaegadest kinnipidamine oli võimatu. Hollandi kohtud võivad nüüd selle kohta tõendeid nõuda.

Kohtu tõlgendus ELi õigusest ulatub Hollandist kaugemale, sest see on siduv kõigi liikmesriikide kohtutele. Ka Saksamaa varjupaigaseaduse paragrahv 32a peatab varjupaigamenetlused ajutise kaitse kehtimise ajaks (Saksamaa varjupaigaseadus). Saksamaa pagulasõiguse spetsialistid tõlgendavad Jilini nime all tuntud otsust nii, et sellest reeglist tuleb loobuda (HRRF-i analüüs).

Õiguslik seisukoht on nüüd selge. Holland peab automaatsest peatamisest loobuma ja võib taotlusi edasi lükata vaid siis, kui tõendab, et mõistlikest meetmetest hoolimata oli tavapärastest tähtaegadest kinnipidamine võimatu. Esimesena rakendab seda testi Hollandi kõrgeim halduskohus mehe suhtes, kes esitas taotluse 2022. aasta aprillis (Raad van State). Seejärel peab van den Brink tõendama, miks tema enda valitsuse juhiste järgi taotluse esitanud inimesed peavad järjekorra lõppu jääma.