Hollandi meretuule toetusteta aeg lõpeb

Holland tõstis kahe järgmise Põhjamere meretuulepargi hanke maksimaalse toetusmahu 9,456 mld euroni. Varem oli ülempiir 7,896 mld eurot (RVO, Rijksoverheid). See ei ole arendajatele välja kirjutatud päästetšekk, vaid lagi novembris avanevatele Gamma-A ja Gamma-B hankeringidele. Võitnud pakkumised võivad jääda sellest märksa allapoole. Maksimumhind on ligikaudu 0,117 €/kWh (RVO) ehk üle viimaste hulgihinna keskmiste. Hind on seatud pigem rahastamise uuesti võimalikuks tegemiseks kui helde tootluse tagamiseks.

Suund on siiski selge: Hollandi riik paneb meretuulesse taas avalikku raha, sest senine mudel, kus arendajad ehitasid pargid ilma tegevustoetuseta, ei tööta enam.

Miks vana mudel katki läks

Kaks aastat tagasi said kaks konsortsiumi õiguse rajada Põhjamerre IJmuiden Veri alale 4 GW meretuulevõimsust ilma riigi tegevustoetuseta. See on ligikaudu pool meretuulevõimsusest, mille Holland kavatseb sel kümnendil juurde ehitada. Noordzeker, kuhu kuuluvad SSE Renewables ja Hollandi pensionifondi ABP jaoks investeeriv APG, võitis Alpha ala. Zeevonk, kuhu kuuluvad Vattenfall ja Copenhagen Infrastructure Partners, sai Beta ala (Blackridge Research, NOS).

Mõlemad kõhklevad nüüd lõpliku investeerimisotsuse ees. See on hetk, mil omanikud ja laenuandjad seovad projekti pöördumatult kapitali.

Majandus muutus korraga kulude ja tulude poolel. Kulud tõusid: Hollandi õigusaktides on kirjas, et meretuule ehituskulud olid 2025. aastal 40% kõrgemad kui 2020. aastal. Põhjused olid inflatsioon, kõrgemad intressimäärad ja pinges tarneahelad (Staatsblad). Tuluootused langesid: nõrgem tööstuslik elektrinõudlus tähendab, et arendajad arvestavad madalama müügihinnaga (NOS).

Meretuulepargid nõuavad palju kapitali enne esimese elektri müüki. Suurem osa kogu elukaare kulust tehakse ette ära, mistõttu isegi mõõdukas intressitõus võib muuta projekti pangale rahastamiskõlbmatuks (IRENA).

Hollandi valitsus teeb seetõttu kahte asja korraga: peab ABP ja Vattenfalliga läbirääkimisi takerdunud Alpha ja Beta projektide üle ning avab järgmises voorus taas toetused. Gamma hangetel kasutatakse mehhanismi, kus riik maksab arendajatele siis, kui elektrihind langeb alla kokkulepitud taseme. Kui elektrihind valmistab pettumuse, katavad maksumaksjad osa vahest.

Taani ja Saksamaa näitavad sama mustrit

Holland ei ole erand. Taani varasem meretuulehange ei saanud ühtki pakkumist. Kopenhaagen kujundas hanke ümber kahepoolsete hinnavahelepingute mudeliks: riik maksab, kui hinnad on madalad, ja võtab raha tagasi, kui hinnad on kõrged. Vattenfall tegi pakkumise ja võitis, toetuse ülempiiriga 37,6 mld Taani krooni (KEFM, Energistyrelsen).

Prantsusmaa sai Euroopa Komisjonilt heakskiidu 63 mld euro suurusele meretuule toetuskavale, mis katab kuni 11,1 GW (European Commission, ESG Today). Saksamaa näide on veel teravam: 2,5 GW meretuulehankele ei tulnud ühtki pakkumist ning sektor survestab Berliini hinnavahelepinguid kasutusele võtma (IWR). Sama tsükli läbis Ühendkuningriik: viies hinnavahelepingute voor ei toonud ühtki meretuuleprojekti, arendajad naasid alles pärast tingimuste muutmist kuuendas voorus (UK Gov AR5, UK Gov AR6).

Kes maksab stabiilsema tuule eest

Võidavad arendajad ja nende laenuandjad, sest tulud muutuvad prognoositavamaks ja rahastamine odavamaks. Kulu jõuab maksumaksjate ja elektritarbijateni, kuigi kanal erineb riigiti.

Saksamaal maksavad kodumajapidamised ja ettevõtted juba meretuule võrgutasu 0,941 senti/kWh (Netztransparenz). Ainuüksi Saksamaa meretuule võrgu laiendamise kuluks hinnatakse 2045. aastani 153–171 mld eurot, mis kandub otse sellistesse tasudesse (Netzentwicklungsplan). Belgias ütlevad Antwerpeni keemiaettevõtted, et meretuule võrgutaristuga seotud ülekandetariifid lisavad neile 80–100 mln eurot kulu (Made in).

Hollandi tööstustarbijate ühendus VEMW osutab probleemile, mis ei piirdu Hollandiga: kui toetada tootjaid, kuid jätta ostjad kõrvale, võib probleem lihtsalt ühest kohast teise liikuda. Just tööstusostjate pikaajalised elektrilepingud annavad laenuandjatele kindluse, et projektidel on tulevane rahavoog (VEMW).

Toetusteta meretuult nimetati riigiabita mudeliks juba algusest peale ebatäpselt. Võrguplaneerimine, merepõhja uuringud ja kaabliühendused olid avalik kulu ka siis. Nüüd võtavad valitsused avalikku bilanssi ka tuluriski. Euroopa ei loobu meretuulest. Ta nihutab suurema osa hinnast maksumaksjatele ja elektriarvete maksjatele, kui turg seda üksi kanda ei suuda.