Schengeni erandist saab tava

Igal tööpäeva hommikul sõidab üle 200 000 inimese Prantsusmaalt, Belgiast ja Saksamaalt Luksemburgi tööle (STATEC). Trieri-Wasserbilligi koridoris liiguvad pendelrändajad mööda külast, kus viis valitsust kirjutasid 1985. aastal alla kokkuleppele, millest kasvas välja Euroopa passivaba reisiruum. Saksamaa otsus pikendada kontrolle kõigil üheksal maismaapiiril 2027. aasta märtsi keskpaigani tähendab, et see lubadus jääb taas peatatuks mõne kilomeetri kaugusel kohast, kus see sündis.

Saksa siseminister Alexander Dobrindt teavitas Euroopa Komisjoni 18. augustil, põhjendades otsust ebaseadusliku rände ja Berliini sõnul EL-i välispiiridele langeva survega (Yahoo/Reuters, Euroopa Komisjon). Kontrollid hõlmavad kõiki Saksamaa maismaapiire: Austriat, Prantsusmaad, Belgiat, Hollandit, Luksemburgi, Taanit, Šveitsi, Tšehhit ja Poolat. Need kehtivad alates 2024. aasta septembrist ning puudutavad maantee-, rongi- ja bussiliiklust. Küsimus pole viisareeglites, vaid selles, kuidas igapäevane piiriülene liikumine toimib aladel, kus piir pidi olema avatud.

Kaheksa valitsust, sama muster

Saksamaa ei tegutse üksi. Kaheksa Schengeni riiki kasutab praegu sisepiirikontrolli: Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Norra, Poola ja Rootsi (Euroopa Komisjon). Austria on kontrolle järjest uuendanud alates 2015. aasta rändekriisist. Prantsusmaa hoiab neid jõus pärast 2015. aasta novembri rünnakuid.

Poola näitab, kuidas sama loogika end taastoodab. Varssavi kontrollib ise Saksamaa ja Leedu piiri ning pikendas kontrolle 2026. aasta oktoobrini (ddb24). Peaminister Donald Tuski valitsus ei räägi Schengenist avatud piiride keeles, vaid esitab turvalisi piire riikliku julgeoleku ühe sambana. Poola on korraga Saksamaa pikenduse mõju all ja sama poliitika osaline. See teeb piirikontrollide veerevale pikendamisele vastuseisu Euroopa Liidu Nõukogus, kus valitsused õigusakte läbi räägivad, poliitiliselt keeruliseks: riigid, kellel oleks põhjust vastu vaielda, kasutavad ise sama abinõu.

Mida komisjon saab öelda ja mida ta saab peatada

Schengeni piirieeskirjad, mis reguleerivad passivaba liikumist, lubavad ajutist sisepiirikontrolli ainult „viimase abinõuna” tõsise avaliku korra või sisejulgeoleku ohu korral (EUR-Lex). 2024. aasta reform pikendas kontrollide maksimaalse kestuse kahe aastani kuuekuuliste plokkidena. See andis valitsustele rohkem ruumi hoida kontrolle jõus ja nimetada neid samal ajal ajutiseks. Euroopa Kohus leidis aga Austria pikaajaliste kontrollidega seotud kohtuasjades, et riigid ei saa ajapiirangust mööda minna sama ohtu järjest uuesti pikendades. „Ajutisel” peab olema sisu.

Komisjoni tööriistad on aeglased. Ta saab teateid hinnata, anda proportsionaalsuse kohta arvamusi ja lõpuks algatada rikkumismenetluse, millega sunnitakse liikmesriiki EL-i õigust järgima. Ta ei saa aga liikmesriigi otsust esimesel päeval blokeerida. EL-i rändevolinik Magnus Brunner kutsus Saksamaad augusti alguses kontrolle järk-järgult lõpetama. Komisjon soovitas ka Prantsusmaal oma kontrollid sammhaaval kaotada 2026. aasta juuni arvamuses. Arvamus ei ole kohtu keeld.

Saksamaa tugevaim argument on see, et kontrollid annavad tulemusi. Baieri piiripolitsei teatas, et 2024. aasta septembrist 2026. aasta juulini tuvastati 21 647 ebaseaduslikku sisenemist ja vahistati 1068 smugeldajat (Presseportal/Bundespolizei). Need arvud ei vasta siiski küsimusele, kas kontrollid on proportsionaalsed. Vähem tabamusi kontrollpunktides võib tähendada marsruutide muutumist, kokkuleppeid teekonna varasemates riikides või muudatusi varjupaigapoliitikas, mitte tingimata kontrollpunktide enda mõju. Tuvastuste langus võib sama hästi toetada kontrollide lõpetamist kui nende pikendamist.

Schengeni piirieeskirjad ütlevad endiselt, et sisepiirikontroll peab olema erand. Kaheksa valitsust kohtleb seda tavapärase vahendina. Kui komisjon ei kasuta rikkumismenetlust, et Euroopa Kohtu enda seisukoht „ajutise” sisust proovile panna, muutub Schengeni erand iga uue pikendusega järjest harjumuspärasemaks. Selle kulu kannavad pendelrändajad, vedajad ja piirilinnad, kellele lubati teistsugust Euroopat.