Eesti seadustas tuumaenergia häältega 63-10

2025. aasta veebruaris tegid Eesti, Läti ja Leedu ära sammu, mida oli ette valmistatud üle kümne aasta: lahkusid Venemaa kontrollitud BRELL-i elektrisüsteemist ja sünkroniseerisid võrgud Mandri-Euroopaga (ENTSO-E, Kleinman Center). See oli energiapoliitiline iseseisvusdeklaratsioon. Nüüd tuleb selle iseseisvuse taha ehitada süsteem, mis peab ka füüsiliselt vastu.

2026. juunil 2026 võttis Riigikogu 63 poolthääle ja 10 vastuhäälega vastu tuumaenergia ja -ohutuse seaduse. Esimest korda Eesti ajaloos tekib õiguslik alus rahumeelseks tuumaenergia kasutamiseks (Riigikogu). Seadus ei luba veel ühtki reaktorit, ei vali asukohta ega kohusta riiki midagi ehitama. See paneb paika reeglid: kes järelevalvet teeb, kuidas load käivad ja kes vastutab tuumajäätmete eest. Enne liikluse algust kirjutatakse liikluseeskiri valmis.

Kaabli läbilõikamisest varustuskindluseni

Elektrivõrk ei ole ladu. Tootmine ja tarbimine peavad peaaegu igal hetkel tasakaalus olema, muidu muutub süsteem ebastabiilseks. Tuul ja päike annavad elektrit odavalt, kuid ilmast sõltuvalt. Akud hoiavad energiat tavaliselt tundideks, mitte nädalateks. Ühenduskaablid lubavad elektrit naabritelt tuua, kui neil endal üle jääb.

BRELL-ist lahkumise järel ei sõltu Balti riigid enam sageduse hoidmisel Moskvast. Sageduse hoidmine tähendab elektrisüsteemi pidevat ja täpset tasakaalustamist, et tuled ei vilguks ja seadmed töötaksid. Samal ajal kadus ka füüsiline tugi: Venemaa suurte generaatorite pöörlev mass toimis hoorattana, mis neelas tootmise ja tarbimise järske kõikumisi.

Nüüd lasub see vastutus Balti võrkudel ja Euroopa partneritel. Leedu turuandmed näitavad pinget juba praegu: ühel hiljutisel nädalal kohalik tootmine vähenes, nõudlus kasvas ja import pidi vahe kinni katma (LRT). Piiriülesed kaablid aitavad, kuid nende läbilaskevõime on piiratud. Kui osa võimsusest tuleb reserveerida võrgu stabiilsuse hoidmiseks, jääb vähem ruumi odavama elektri vabaks liikumiseks riikide vahel.

Tuumaenergia sobitub sellesse pilti juhitava vähese süsinikuheitega tootmisena. Reaktor töötab ilmast sõltumata ning suurte turbiinide kaudu annab süsteemile tagasi just seda füüsilist inertsi, millest Balti riigid BRELL-ist lahkudes loobusid. See ei kaota vajadust ühenduskaablite, akude ega tarbimise juhtimise järele. See muudab usaldusväärse tootmise koosseisu.

Paljude kontrollpunktidega teekaart

Seadus loob tuumaregulaatori Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) juurde. Regulaator peab tööd alustama 1. jaanuaril 2027. Lubade menetlus liigub etappide kaupa: eelhindamine, ehitusluba, katsetamine, käitamine ja tegevuse lõpetamine (Riigikogu). Riigikogu lisas protsessi veel ühe poliitilise luku: iga ehitusotsuse peavad heaks kiitma ka parlamendiliikmed, mitte ainult regulaator ja valitsus.

Raamistikku soovib kasutada Fermi Energia. Ettevõtte plaan näeb ette kaks GE Hitachi BWRX-300 väikest moodulreaktorit. Sama disain on juba ehitusjärgus Ontario Darlingtoni tuumajaamas ning USA järelevalves menetluses, mis teeb sellest rohkem kui paberil lubaduse (ANS). Esimese elektri tootmise siht on 2036 (ERR).

Ligikaudu 600 MW võimsuse hinnanguline maksumus on 4,5 mld €. Kliimaministeeriumi hinnangul tuleb seaduse rakendamiseks vastu võtta veel kümneid alamakte. Valitsuse praegune seisukoht on, et riik tuumajaama ei rahasta. Fermi Energia väitel vajab projekt aga riigi tagatud hinnagarantii mehhanismi. See rahastusküsimus on tõenäoliselt tegelik värav. Seadus teeb projekti lubatavaks; pankadele ja investoritele kõlblik tulumudel otsustab, kas miljardid päriselt liikuma hakkavad.

Naabrite vastused

Eesti ei lahenda seda küsimust üksi. Rootsi Riksdag kiitis 15. juunil 2026 heaks tuumajaamade asukohapiirangute leevendamise ning Vattenfall valis Ringhalsi lähedale kavandatava kolme reaktori jaoks Rolls-Royce’i väikese moodulreaktori tehnoloogia (Riksdag, Rolls-Royce). Vattenfalli juhi hinnangul jõuavad need reaktorid tööle siiski alles 2040. aasta paiku (SVT). Läti panustab tuumaenergia asemel ühenduskaablitesse ja akusalvestusse (TEGOS Legal). Leedul on ettevaatuseks oma kogemus: Nõukogude-aegsete Ignalina reaktorite demonteerimine kestab 2049. aastani, kasutatud kütus vajab 50 aastat ladustamist ning süvageoloogiline lõppladestuskoht peab valmima 2090. aastaks (LRT English).

EL-i raamistik on samuti muutunud. Tuumaenergia kvalifitseerub nüüd taksonoomia kliimareeglite alla ning nullnetotööstuse määrus käsitleb väikeseid moodulreaktoreid strateegilise tehnoloogiana (EUR-Lex, World Nuclear News). See avab ukse riigiabile, kuid ei lühenda kümnendi pikkust teed seadusest elektrini.

Eesti kiitis heaks tee, mitte sõiduki. Balti energiasuveräänsuse tegelik proov tuleb 2030. ja 2040. aastatel: kas regulaator saab meeskonna kokku, kas kaablid ehitatakse, kas lepingud sõlmitakse ja kas reaktorid hakkavad ka tegelikult elektrit tootma. Tuumaenergia võib sellesse süsteemi kuuluda. Vastus sõltub küsimustest, mida ükski seadus üksi ei lahenda: kes maksab, kes ehitab ja kas Euroopa suudab muuta väikesed moodulreaktorid lubavast prototüübist toimivaks taristuks.