Eesti kavandab tehisaruagentidele digi-ID-d

Kui tarkvara tegutseb internetis inimese eest, kasutab ta enamasti inimese identiteeti tervikuna: sisselogimist, õigusi, juriidilist nime. See on nagu anda kullerile ühe paki kohaletoimetamiseks korraga pass, koduvõtmed ja pangakaart. Eesti tahab selle lahendada teisiti.

Peaminister Kristen Michali algatusel loodud nõukoda Eesti.ai on jõudnud seisukohale, et Eestil tasub arendada tehisaru agentidele eraldi digitaalset identiteeti. Eesti meedias on seda nimetatud „AI-isikukoodiks”, viitega isikukoodile, millele toetub suur osa Eesti digiriigist (ERR). Tegelik ettepanek on nimest kitsam: mitte identiteet, mis muudab tarkvara isikuks, vaid lahendus, mis ei sunni tarkvara inimese nime all tegutsema.

Digitaalne volitatud esindaja

Mõistlik on eristada kolme kihti. Tunnus näitab, milline tarkvaraagent süsteemi tuli. Volitus määrab, mida ta võib teha, kelle eest ja milliste piirangutega. Logi näitab hiljem, mis tegelikult juhtus. Praegu on paljudel tehisaru tööriistadel olemas heal juhul esimene kiht. Kui agent täidab maksudeklaratsiooni või pärib riigi registritest andmeid, teeb ta seda sageli inimese täisõigustega, kuigi ülesanne vajaks palju kitsamat ligipääsu.

Tehnoloogiaettevõtja Kaspar Korjus tõi näiteks maksuasjad: oma identiteediga tehisaru agent võiks inimese eest deklaratsiooni ette valmistada, kuid tundlikud toimingud, näiteks raha liigutamine, jääksid inimese kontrolli alla (Äripäev). Töötav mudel meenutab rangelt piiratud volitatud esindajat: agent võib lugeda konkreetset registrikirjet ja koostada konkreetse vormi, kuid kodanik jääb õiguslikuks põhiosaliseks ning saab volituse igal ajal tagasi võtta (Global Relay).

Eesti saab sellist lahendust pakkuda, sest vajalik digitaristu on juba olemas. Riiklik eID võimaldab isikut tuvastada (e-Estonia) ning X-tee vahendab turvalist andmevahetust asutuste ja registrite vahel (e-Estonia). Tehisaru agendi identiteet ei asendaks seda taristut, vaid lisanduks sellele uue kihina. Seadust ei ole siiski vastu võetud ja tehnilist kirjeldust ei ole avaldatud. Praegu on tegu poliitilise suunaga, mitte valmis süsteemiga.

Volitust, mida Euroopa pole veel kirjutanud

Kõige teravam kriitika puudutab seda, et identiteet lahendab vaid osa probleemist. Eesti kommentaator Peeter P. Mõtsküla sõnastas selle otse: põhiküsimus ei ole „kes agent on?”, vaid „mida ta võib teha ja kes selle eest vastutab?” (ERR). Saksamaa föderaalse küberturbeameti juht Claudia Plattner hoiatas, et tehisaru agentide identiteetide haldamiseks puuduvad standardid, eriti siis, kui agendid tegutsevad ettevõtete nimel e-kirjades või veebiteenustes (FAZ). Saksa turvaanalüütikud käsitlevad tehisaru agente juba „mitteinimlike identiteetidena” ehk masinakontodena, mille ligipääse ei jälgita sageli piisavalt ja mille õigused kasvavad märkamatult liiga laiaks (Security-Insider).

Euroopas on juba reeglid isiku tuvastamiseks (eIDAS 2.0), avaldatavate andmete piiramiseks, tehisarusüsteemide logimiseks (tehisaru määrus), isikuandmete kaitseks (isikuandmete kaitse üldmäärus) ja võrgujuurdepääsu turvamiseks (NIS2). Puudu on üks raamistik tarkvaralisele volitatud esindajale, mis seoks need kihid kokku. Ükski kehtiv määrus ei kata tervikuna agendi tuvastamist, tema volituse ulatust, tegevuste logimist ja vastutust vea korral.

Just vastutuslünk on kõige ebamugavam. Digitaalne tunnus ei ütle, kes maksab kahju, kui volitus ebaõnnestub: mudeli loonud ettevõte, seda kasutanud äri või organisatsioon, mis andis agendile tegutsemisõiguse (FAZ). EL-i tehisaru vastutuse direktiiv, mis peaks selliseid küsimusi lahendama, on endiselt ettepaneku staadiumis (AI Liability Directive).

Kelle tunnus, kelle reeglid

Liikmesriigid lähenevad samale probleemile eri nurkadest. Taani tehisaru liivakast ehitab volitamise olemasoleva riikliku sisselogimissüsteemi MitID peale (Datatilsynet). Holland avaldab avaliku sektori tehisarusüsteemide registrit ja käsitleb vastutust halduspraktikana (Algoritmeregister). Rootsi töötab selle kallal, kuidas sertifitseerida digirahakotte, mida eIDAS 2.0 ette näeb: sisuliselt võltsimiskindlaid telefonirakendusi, mis tõendavad inimese kohta üht fakti, näiteks vanust või elukohta, ilma kogu isikuandmete komplekti üle andmata (DIGG).

Selline killustatus näitab, kus tegelik proovikivi tekib. Eestis volitatud tehisaru agent peab võib-olla olema usaldatav Taani sisselogimissüsteemis, auditeeritav Hollandi vastutusreeglite järgi ja kaitstud sellise masinakontode väärkasutuse eest, mille pärast Saksamaa järelevalve juba muretseb. Eesti saab ehitada tunnuse. Järgmine töö on Euroopa regulaatorite ja standardiorganisatsioonide käes: teha nii, et ühes riigis volitatud digitaalset esindajat saaks teises kontrollida, piirata ja vastutusele võtta.