Eesti €1.2 miljardi kaitselünk

Hanno Pevkur lahkus sel nädalal kaitseministri ametist kahe hankeprobleemi tõttu, mis taanduvad samale küsimusele: kas Venemaaga piirnev riik suudab näidata, kuhu kaitseraha läks? Riigikontrolli hinnangul ei suuda Eesti seda piisava kindlusega teha. Probleem ei piirdu Tallinnaga, sest EL-i kaitseraha liigub üha enam samade riiklike süsteemide kaudu.

Nagu To Brief kirjutas juba Pevkuri lahkumisteate järel, puudutab skandaal ettemakseid ja vastutuse hajumist kiireloomulistes kaitselepingutes. Täispilt koosneb kahest eraldi rikkest. Koos on need tõsisemad kui kumbki üksinda.

Laskemoon, mis kohale ei jõudnud

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ehk RKIK sõlmis Ukraina jaoks mõeldud suurtükimoona lepingu Itaalias registreeritud ettevõttega Datasel S.R.L., mida seostatakse India firmaga Neco Defence Munitions. Ettevõttel ei olnud avalikult nähtavat varasemat kogemust sellise laskemoona müümisel (ERR News, Euractiv).

Eesti maksis suuri ettemakseid. Laskemoon kas ei jõudnud Ukrainasse või lükati tagasi, sest see oli puudulik või nõuetele mittevastav (Breaking Defense). Riigikontroll vaatas läbi 72,1 mln € suurused tarnijatele tehtud ettemaksed ja leidis probleeme 71,6 mln € ulatuses. Suurim probleemne tarnija oli saanud 59,8 mln € (Riigikontroll).

Datasel vaidleb Eesti käsitlusele vastu. Ettevõtte sõnul esitas ta arveid 58 mln € väärtuses tarnitud materjali eest ning Eesti lõpetas lepingu liiga vara (ERR News). Vaidlus on arbitraažis. Avalikest andmetest ei selgu lõplikult, kas kaup jäi tarnimata, tarniti nõuetele mittevastavana või lükati tagasi ilma piisava lepingulise aluseta. Kui Eesti vaidlusalust raha tagasi ei saa, jääb ligikaudu 70 mln € Eesti riigieelarve kanda (Kyiv Independent).

Vastutus on samuti vaidluse all. Pevkur ütleb, et minister määrab poliitika, kuid ei vali tarnijaid. RKIK-i endine juht Magnus-Valdemar Saar ütleb, et suuremad otsused said ministeeriumi juhtkonna heakskiidu (ERR). Avalikult kättesaadavad dokumendid ei selgita, miks peeti Dataseli sobivaks tarnijaks.

Inventar, mida keegi kinnitada ei saa

Teine probleem on eraldi, kuid suurendab kahju. Riigikontroll teatas, et ei saanud kinnitada 1,2 mlrd € suuruse kaitsevarude saldo õigsust. Kaitseväe laovarude arvestus ei näidanud usaldusväärselt, millised esemed, mis koguses ja mis väärtuses olid arvele võetud või põhjendamatult arvestusest välja jäänud (ERR News, Riigikontroll). See ei tähenda, et 1,2 mlrd € väärtuses varustust oleks kadunud. See tähendab, et audiitorid ei saanud kinnitada raamatupidamise vastavust tegelikule seisule. Seetõttu muutub iga muu väide kaitsevarude kohta raskemini kontrollitavaks.

Eesti on oma usaldusväärsuse sidunud Ukraina toetamise ja idatiiva kaitsevalmidusega. Samal ajal ei suutnud riik näidata, et üks kiire laskemoonatarne oli kontrolli all, ega seda, et oma varud on auditeeritavad.

EL-i raha, riiklik tõendus

Skandaal on oluline ka väljaspool Eestit, sest EL-i kaitseraha sõltub liikmesriikide ministeeriumidest. Nemad valivad tarnijad, kontrollivad tarneid ja peavad arvestust. Brüssel ei vali töövõtjaid ega käi ladudes kaupa üle lugemas.

Euroopa rahutagamisrahastu ehk EPF on EL-i eelarveväline fond, mida juhib nõukogu, kus istuvad liikmesriikide valitsused. Fond saab hüvitada riikidele Ukrainale annetatud relvi või Ukraina nimel tehtud hankeid (Council). ERR Newsi andmetel uurib komisjon, kas Eesti peab ebaõnnestunud laskemoonahanke tõttu EPF-iga seotud summasid tagasi maksma. Lisaks on Eestil 2,34 mlrd € suurune kokkulepe SAFE-i raames. SAFE on EL-i uus kaitseotstarbeline laenumehhanism ning esimene 351,6 mln € makse on Eestile juba tehtud (European Commission DG DEFIS).

Mõlema instrumendi puhul jääb raske osa riigi tasandile. Kui tarnija ebaõnnestub, peab lepingu sõlminud riik raha tagasi nõudma oma kohtute ja menetluste kaudu. Tšehhi laskemoonainitsiatiiv pakub võrdluskoha: Praha mudelis on doonorriigid kontrolliahelasse sisse ehitatud ning doonorite audiitorid ei ole leidnud korruptsiooni, mida kriitikud ennustasid (CT24). Kiirus võib toimida, kui tõendus liigub koos rahaga.

Eesti juhtum ei tõenda, et EL-i kaitsehanked oleksid korrumpeerunud. See näitab Euroopa uue kaitsekulutuste laine nõrka kohta. Põhiküsimused jäid vastuseta: kes valis tarnija, millised kontrollid tehti, mis tegelikult kohale jõudis ja kes selle vastu võttis. Vastused tulid alles siis, kui minister oli juba lahkunud ja audiitorid leidsid, et peaaegu kogu ettemakstud raha oli probleemne. Komisjon ja liikmesriigid peavad need vastused nõudma enne, kui järgmine EL-i toel liikuv kaitseraha läheb samade riiklike süsteemide kaudu.