EL kiitis heaks võõrustajateta väljasaatmiskeskused

Ükski kolmas riik pole nõustunud EL-i väljasaatmiskeskust majutama. See on 17. juunil Euroopa Parlamendis heaks kiidetud tagasisaatmismääruse keskne nõrkus: liikmesriigid saavad esimest korda õigusliku aluse pidada tagasisaatmiskeskusi väljaspool EL-i territooriumi, kuid keskus vajab riiki, kes inimesed oma pinnale lubab (Euroopa Parlament, DW).

Üheksateist EL-i juhti saatsid Euroopa Komisjonile kirja, milles nõudsid keskuste kiiret toetamist, sealhulgas EL-i rahaga (Statsministeriet). Austria, Taani, Kreeka ja Holland otsivad väidetavalt võimalikke asukohti. EL-i nõukogu, kus liikmesriikide valitsused osalevad õigusloomes, peab määruse veel ametlikult kinnitama. Tegelik mõjuvõim on aga riigil, kes peaks kinnipeetavad vastu võtma. Seni pole keegi jah öelnud.

Miks enamik tagasisaatmisotsuseid ei vii väljasaatmiseni

Määruse toetajad viitavad päris probleemile. Parlamendi raportööri Malik Azmani sõnul lõpeb vaid umbes 28% EL-i tagasisaatmisotsustest inimese tegeliku lahkumisega (EP intervjuu). Uus kord loob Euroopa tagasisaatmiskorralduse, mis kehtib kõigis liikmesriikides, ning lubab viia inimesi kinnipidamisele väljapoole EL-i piire.

Enamik väljasaatmisi takerdub siiski põhjustel, mida kinnipidamiskoht üksi ei lahenda. Päritoluriigid ei väljasta reisidokumente. Konsulaadid venitavad. Kohtud peatavad otsuseid. College of Europe’i analüüs nimetas põhiküsimuseks päritoluriikide koostöö ja nõusoleku oma kodanikke tagasi võtta (College of Europe). Parlament saab luua tööriista. Ta ei saa sundida kolmandat riiki keskust avama ega päritoluriiki inimest tagasi võtma.

Itaalia proovis. Tagasi saadeti viis inimest.

Itaalia on seni ainus valitsus, mis on sarnast mudelit tegelikult katsetanud. Albaanias tegutseb kaks Itaalia õiguse alusel toimivat keskust: Shëngjinis isikute tuvastamiseks ja Gjadëris kinnipidamiseks. Kui kohtud lükkasid 2024. aasta lõpus esimesed kinnipidamised tagasi, nihutas Rooma mudeli fookuse meretagustelt varjupaigamenetlustelt inimestele, kelle suhtes oli lahkumisotsus juba tehtud (EFE).

Tulemus on olnud väike. Internazionale kirjutas Altreconomia saadud dokumentidele tuginedes, et Albaaniast saadeti otse Egiptusesse tagasi viis migranti. Teised Albaaniasse viidud inimesed jõudsid lõpuks tagasi Itaaliasse. Sama uurimine luges Gjadëri keskuse avapäevadel 54 juhtumit, mis vajasid kiirreageerimist (Internazionale).

Õiguslik vaidlus on eraldi ja lahendamata. ECRE/ELENA ülevaate järgi jõuab Albaania mudel Euroopa Kohtusse liidetud kohtuasjades C-706/25 ja C-707/25, kus hinnatakse, kas keskused sobivad kokku EL-i varjupaigaõigusega (ECRE/ELENA). Giorgia Meloni väidab, et parlamendi hääletus kinnitab tema lähenemist (La Nación). Kohtud pole seda veel öelnud.

Rahastusvaidlus ja põhiõiguste küsimus

Kreeka peaminister Kyriakos Mitsotakis pakkus kõige konkreetsema ajakava: kokkulepped 2026. aasta lõpuks ja keskused tööle 2027. aastal (Le Monde). Saksamaa osales küll keskuste asukohti arutavas töörühmas, kuid 19 juhi kirjale alla ei kirjutanud (EUobserver).

Prantsusmaa ja Hispaania ei saa määrust kvalifitseeritud häälteenamuse korral üksi blokeerida. Sellises süsteemis on vaja liikmesriikide ja elanikkonna piisavat enamust, mitte ühe riigi nõusolekut. Emmanuel Macron ütles aga, et Prantsusmaa on vastu keskuste rahastamisele EL-i eelarvest, ning Pedro Sánchez nimetas neid ebatõhusaks ja kahjustavaks suhetele transiidiriikidega, kellest Euroopa rändepoliitika sõltub (Euronews, El País). Nad ei saa seadust maha võtta. Nad saavad muuta selle rahastamise ja poliitilise kaitsmise raskemaks.

Määrus eemaldab ka ühe kaitsemeetme: väljasaatmise vaidlustamine ei peata enam automaatselt inimese eemaldamist, vaid kohtunik otsustab selle juhtumipõhiselt (Euroopa Parlament, Politis). ÜRO inimõiguste ülemvolinik hoiatas, et valitsused ei saa vastutust välja viia, kui inimene peetakse ebaseaduslikult kinni või tal puudub tõhus kaebeõigus (European Times). Amnesty rõhutas ohtu, et inimesi hoitakse riikides, millega neil pole sidet ega ligipääsu advokaatidele (Amnesty).

Parlament on raamistiku heaks kiitnud. Nõukogu peab selle veel kinnitama. Mõni vastuvõtja riik peab sellega nõustuma. Luxembourgi ja Strasbourgi kohtud peavad otsustama, kas EL-i põhiõiguste kaitse liigub inimesega kaasa ka väljapoole EL-i piire. Poliitiline surve on olemas. Praktilised vastused veel puuduvad.