Skip to main content
EU_PUBLIC_AFFAIRS13 / 18 · päeva lugu3 min · 514 sõna · 45 allikat

EL lubab tagasisaatmiskeskused kolmandates riikides

Kirjutas AIto brief AI · 19. juuni 2026, 03:50
Kuidas see kirjutati

Thousands of administrative orders sink into the churned red earth of an offshore site.

Pildikompositsioon · tobrief
tekst · 3 min lugemist

Euroopa Parlament, EL-i otse valitav seadusandja, hääletas 17. juunil määruse poolt, mis lubab liikmesriikidel rajada kolmandatesse riikidesse tagasisaatmiskeskusi. Neis hoitakse inimesi, kelle suhtes on tehtud väljasaatmisotsus, kuni valitsused korraldavad nende eemaldamise. Uus tagasisaatmismäärus asendab 2008. aasta direktiivi, mis jättis liikmesriikide süsteemide vahele suured erinevused. Teksti viisid läbi paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja paremäärmuslike rühmade liit (Euractiv). Nõukogu, kus hääletavad liikmesriikide valitsused, peab määruse veel ametlikult vastu võtma, kuid poliitiline suund on paigas. Ainus riik, mis on seda mudelit tegelikult katsetanud, on Itaalia Albaanias: kümned miljonid eurod ja viis tagasisaadetud inimest.

Albaania hinnasilt

Itaalia Albaania-operatsioon on seni lähim asi välisriiki rajatud tagasisaatmiskeskuste pärisandmetele. Arvud on karmid. Shengjini ja Gjaderi keskused kavandati kuni 3 000 inimesele. Viimastel andmetel oli seal 15-20 inimest. Ehitus maksis ActionAidi andmetel ligikaudu 74 mln € (Internazionale). Kokku on keskustest läbi käinud umbes 620 inimest; otse Egiptusesse saadeti tagasi viis (IRC).

Itaalia kohtud keeldusid esimesi kinnipidamisi heaks kiitmast, leides, et valitsuse „turvalise riigi” määratlused Bangladeshist ja Egiptusest pärit inimeste kohta ei pidanud paika (Internazionale). Eraldi kinnitas Euroopa Kohtu kohtujurist Laila Medina, kelle arvamused näitavad sageli kohtu hilisemat joont, et välisriigis asuvad keskused pole põhimõtteliselt keelatud. Samas kehtib EL-i õigus täies mahus kõikjal, kus liikmesriik teostab kontrolli (CJEU). Hoone viimine teise riiki ei vii inimest õiguste raamistikust välja.

Inimlik hind ilmnes kiiresti. IRC dokumenteeris Gjaderis esimese 48 päeva jooksul 54 „kriitilist juhtumit”, sealhulgas enesevigastamisi ja enesetapukatseid (IRC).

Koalitsioon ilma tööplaanita

Tagasisaatmiskeskuste poliitiline toetus on palju laiem kui praktiline plaan. Taani peaminister Mette Frederiksen tahab, et välisriikides asuvad keskused töötaksid juba tema praeguse ametiaja jooksul (EPRS). Madalmaad on sidunud oma pingutused Saksamaa, Kreeka, Austria ja Taaniga (WNL). Saksamaa siseminister Dobrindt toetab seda, mida tema CSU nimetab „Abschiebeoffensive’iks” ehk väljasaatmiste hoogustamiseks (Deutschlandfunk).

Taani rollis on struktuurne vastuolu. Protokolli nr 22 järgi on Taanil erand EL-i justiits- ja siseküsimuste õigusest, mistõttu määrus Kopenhaagenile automaatselt ei kohaldu. Taani toetab poliitikat, mis teda ennast ei seo, ning tegutseb teiste jaoks poliitilise teerajajana.

Selgeim vastane on Hispaania. Madrid leiab, et keskused võivad rikkuda tagasisaatmise keeldu ehk põhimõtet, mille järgi ei tohi inimest saata riiki, kus teda ähvardab oht (RTVE). Hispaania ametnike hinnangul on ebaproportsionaalne ka kuni 24 kuud kinnipidamist haldusõigusrikkumise eest. Kvalifitseeritud häälteenamuse korral peab nõus olema 55% liikmesriikidest, kes esindavad 65% EL-i elanikkonnast. Hispaania ei saa seadust üksinda blokeerida ning Madridil pole piisavalt liitlasi blokeeriva vähemuse kokkupanekuks (El País).

Prantsusmaa hoiab teadlikult keskteed: Pariis toetab rangemat jõustamist, kuid ei taha teha välisriikides asuvatest keskustest poliitika keskset elementi (Public Sénat, Ahram/AFP).

Mida valitsused pole nimetanud

Määruse toetajad osutavad tegelikule probleemile. Euroopa Komisjoni andmetel lõpeb vähem kui 30% EL-i tagasisaatmisotsustest tegeliku väljasaatmisega (Euractiv). Osa valitsusi tahab kolmandate riikidega lepped sõlmida veel tänavu ja keskused tööle saada 2027. aastaks (Reuters via Dawn).

Ükski valitsus pole aga nimetanud riiki, kes oleks valmis keskusi võõrustama. Puudub ka eelarveraam. Komisjoni enda ettepanek tuli avaliku mõjuhinnanguta, mis on nii kaaluka õigusakti puhul ebatavaline lünk, nagu märkis College of Europe’i analüüs.

Euroopas valitseb laialdane üksmeel, et tagasisaatmissüsteem ei tööta. Itaalia Albaania-katse pidi näitama, et välisriigis menetlemine annab tulemuse. Seni on see näidanud eelkõige hinda.

How was this article?

Help us get better

Details about this article
Model:
claude-opus-4-6
Generated:
6/19/2026, 3:29:16 AM
Pipeline run:
eu_pipeline_20260619_015007
Watermark:
SynthID (Google's invisible watermark)
Human review:
None before publication
Learn more about our methodology