EL lubab rändajate kinnipidamist väliskeskustes

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, kus liikmesriikide valitsused EL-i õigusakte läbi räägivad, jõudsid 1. juunil kokkuleppele, mis lubab liikmesriikidel esimest korda pidada tagasilükatud varjupaigataotlejaid kinni väljaspool EL-i. Uus tagasisaatmise määrus loob raamistiku nn tagasisaatmiskeskustele: kolmandates riikides asuvatele kinnipidamiskohtadele inimestele, kelle kohta on tehtud lõplik väljasaatmisotsus. Sellega lõpetatakse EL-i rändeõiguse ümbertegemine enne laiema varjupaiga- ja rändepakti jõustumist 12. juunil (European Parliament, Council).

Määrus lubab ka dokumentideta migrantide otsimiseks läbi otsida eluruume, kaotab automaatse õiguse peatada väljasaatmine kaebuse ajaks ning võimaldab julgeolekuohuks peetavaid inimesi määramata ajaks kinni pidada (EFE). Kokkuleppe taga oli enamus, mis ulatus paremtsentristlikust Euroopa Rahvaparteist paremäärmusliku Patriotsi fraktsioonini. Sotsiaaldemokraadid, rohelised ja vasakpoolsed hääletasid vastu. Liikmesriikidest jäi ainsana kokkuleppe vastu Hispaania (El Español, Euronews).

Raamistik ilma asukohata

Iga liikmesriik võib nüüd sõlmida kolmanda riigi valitsusega kahepoolse lepingu kinnipidamiskeskuse rajamiseks. EL-i põhiõiguste harta, sisuliselt liidu enda põhiõiguste kataloog, kehtib seal edasi, sest liikmesriik jääb õiguslikult vastutavaks kõigi inimeste eest, kelle ta üle annab (European Parliament). Saatjata alaealised on välistatud. Lastega pered mitte.

Ükski kolmas riik pole sellist lepingut sõlminud. Viis valitsust, Saksamaa, Holland, Austria, Taani ja Kreeka, otsivad partnereid Aafrikast ja Kesk-Aasiast. Kõige kaugemale on läinud Saksamaa siseminister Alexander Dobrindt, kelle sõnul loodab valitsus kahepoolsed lepped aasta lõpuks sõlmida ning on valmis pakkuma vastutasuks rahalist abi või viisalihtsustusi. Hollandi mõttekoda Clingendael hoiatas, et vähesed riigid nõustuvad ning nõustujad võivad „nõuda märkimisväärset hüvitist” (Brussels Signal).

Ainus toimiv mudel on Itaalia kaks keskust Albaanias. Vahe eesmärgi ja tulemuse vahel on suur: aastaseks sihiks seatud 36 000 inimese asemel on üle viidud 527 inimest. Itaalia kohtud blokeerisid üle poole kinnipidamistest. ActionAidi hinnangul maksis süsteem 153 000 eurot voodikoha kohta. Albaania on andnud märku, et ei pikenda lepingut pärast 2030. aastat.

Pudelikael, milleni määrus ei ulatu

Euroopa tagasisaatmissüsteemi nõrkus tuleb killustunud diplomaatiast. Päritoluriigid keelduvad sageli väljastamast reisidokumente, mida nende kodanike väljasaatmiseks vaja on. Prantsusmaa tegi 2025. aastal umbes 138 000 väljasaatmisotsust, kuid viis neist täide ligikaudu 10,5%. Alžeeria kuudepikkune reisidokumentide külmutamine blokeeris süsteemi ning muutis õigusliku lünga teisejärguliseks (Le Monde). Saksamaa saatis 2026. aasta esimeses kvartalis välja 4807 inimest, üle 20% vähem kui aasta varem samal ajal, samas kui väljasaatmisotsuse all on endiselt üle 237 000 inimese. Hispaania viis 2025. aastal täide vaid 6,3% väljasaatmisotsustest.

Tagasisaatmiskeskus seda arvutust ei muuda. Ugandas või Usbekistanis kinni peetud inimest ei saa ikkagi päritoluriiki saata, kui tema koduriik passi ei väljasta. Prantsuse diplomaatilised allikad ütlesid Le Figarole, et nad ei näe, „kuidas see toimiks” (Le Figaro).

Kohtute roll

Kaks nõrgestatud kaitsemeedet jõuavad tõenäoliselt kohtusse. Väljasaatmisotsuse vaidlustamine ei peata enam automaatselt väljasaatmist; kohus peab igal juhul eraldi otsustama, kas sekkuda (Euronews). Parlamendi ja nõukogu läbirääkijad jätsid välja tagasisaatmiskeskuste sõltumatu järelevalvemehhanismi, mille Euroopa Komisjon algses ettepanekus välja pakkus (Verfassungsblog).

Euroopa Liidu Kohtus pooleli olev asi võib kogu konstruktsiooni ümber kujundada. Kohtuasjas Sedrata (C-414/25) otsustab kohus, kas Itaalia ja Albaania protokoll on EL-i õigusega kooskõlas. Kohtujuristi aprillikuu esialgne arvamus toetas protokolli, kuid lõplikku otsust veel pole. Negatiivne otsus õõnestaks määruse õiguslikku alust. Strasbourgis asuvale Euroopa Inimõiguste Kohtule jääb eraldi võimalus peatada üksikuid üleviimisi erakorraliste õiguskaitsemeetmetega, sama vahendiga, millega kohus peatas 2022. aastal Ühendkuningriigi väljasaatmislennud Rwandasse.

Määrus vajab veel parlamendi ja nõukogu ametlikke hääletusi, mida oodatakse lähinädalatel. Poliitiline enamus on olemas ja õigusraamistikust saab peagi seadus. Puudu on aga praktiline alus: valmis vastuvõtjariik ning diplomaatiline mõju päritoluriikide üle, kes on aastaid koostööst keeldunud.