EL-i Venemaa-kõneluste mandaat takerdub

EL liigub Venemaaga peetavate rahukõneluste eriesindaja nimetamise poole, kuid probleem on sisse kirjutatud liidu enda reeglitesse. Isiku saab valida häälteenamusega, ent sõnum, millega ta Moskvasse läheks, vajab kõigi 27 valitsuse nõusolekut. Kuu enne otsustuskohta on kandidaadid vaidluse all, Moskva tõrjub kogu mõtet ning liikmesriigid, kes peaksid rääkima ühel häälel, ajavad juba eraldi liine.

Kandidaadiprobleem

9. mail nimetas Vladimir Putin oma eelistatud Euroopa vestluspartneriks endise Saksamaa liidukantsleri Gerhard Schröderi. Schröder kuulus aastaid Venemaa energiaettevõtete nõukogudesse. „Kõigist Euroopa poliitikutest eelistaksin kõnelusi Schröderiga,” ütles Putin võidupüha pressikonverentsil (Deutschlandfunk). Berliin nimetas seda „näiliseks pakkumiseks” ja osaks Venemaa „hübriidstrateegiast” (Euronews). EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas ütles, et Venemaa valiku aktsepteerimine tähendaks Schröderi istumist „mõlemal pool lauda” (Spiegel, Kyiv Independent).

Schröderi kõrvalejäämine avas tegeliku vaidluse. Angela Merkel välistas seejärel enda kandidatuuri, põhjendades, et poliitilise võimuta vahendajal pole Putini silmis usaldusväärsust (Open Online). Sama loogika nõrgestab kõiki erru läinud riigitegelasi, olgu nimekirjas Mario Draghi, Romano Prodi või Sauli Niinistö, ning suunab otsingu ametis olevate liidrite poole. Tugevaima kandidaadina on esile kerkinud Soome president Alexander Stubb. Ta ütles 11. mail Corriere della Serale, et „Euroopal on aeg Venemaaga rääkida”, kuid rõhutas, et dialoog peab algama jõupositsioonilt, selge mandaadiga ja Ukraina nõusolekul (Yle, Polsat News).

Kallas pakkus 11. mail rolli ka endale, kuid diplomaatilised allikad ütlesid mõni päev hiljem Politicole, et ta on ennast välistanud. Tema karm Venemaa-liin muudab Moskva sisulise osaluse ebatõenäoliseks (1news.az). Kreml kinnitas sama. Pressiesindaja Dmitri Peskov ütles, et „Kallase enda huvides on mitte olla läbirääkija” (Azernews).

Institutsionaalne lõks

Euroopa Liidu lepingu artikli 33 järgi saab eriesindaja nimetada kvalifitseeritud häälteenamusega, kus suurriikide hääl kaalub rohkem ja üks riik ei saa otsust üksi peatada. Ungari ja Slovakkia ei saa seega isikut vetostada. Saadiku tegelik mandaat, ehk seisukohad, millega ta Moskvasse saadetakse, vajab aga nõukogus ühehäälsust. See tähendab, et iga valitsus saab sisu blokeerida (BST-Europe, Euronews). EL võib valida diplomaadi, kuid mitte anda talle tööriistu.

Slovakkia peaminister Robert Fico on probleemi juba näidanud. 8.–9. mail lendas ta Moskvasse, kohtus Putiniga kaks tundi ja väitis, et viib Zelenskõi sõnumit, kuigi EL seda ei koordineerinud (Netky.sk, TA3). Saksamaa kantsler Friedrich Merz tühistas vastuseks kavandatud visiidi Bratislavasse. Poola ehitab samal ajal eraldi rada Bukaresti üheksa kaudu, mis koondab NATO idatiiva riike. Ühendus teatas 13. mail, et iga rahu peab olema idatiivale „õiglane”. President Nawrocki viitas ohule, et suurriigid lepivad väiksemate riikide üle kokku nende selja taga (PISM).

Mida Moskva tegelikult tahab

Kremli pressiesindaja Peskov ütles 14. mail, et Euroopa „ei saa olla heauskne vahendaja”, sest on „sisuliselt sõjas otsene osaline” (The Moscow Times). Venemaa eeltingimused pole 2024. aasta juunist muutunud. Ukraina peab enne kõneluste algust lahkuma neljast oblastist ja loobuma NATO-liikmesusest. Washington rõhutab samal ajal enda ainurolli vahendajana. USA välisminister Marco Rubio ütles 14. mail, et „me oleme ainus riik maailmas, kes saab vahendada”.

Euroopa erisaadiku mõte ei tulnud siiski Brüsselist, vaid Kiievist. Zelenskõi ütles aprillis Küprose tippkohtumisel, et Euroopa peab olema „läbirääkimiste laua taga”, ning tema välisminister pakkus esimese Euroopa vahendatud tulemuse võimalusena konkreetset lennujaamade relvarahu (Kyiv Independent, Ukrainian Pravda). Ukraina ei otsi neutraalset vahendajat, vaid toetajat laua ääres. See määrab kogu valiku. Kandidaat, kes rahuldab Kiievit, on Moskvale vastuvõetamatu. Kandidaat, kellega Moskva lepiks, ei sobi peaaegu kellelegi teisele.

Otsus liigub kolmes etapis: 27.–28. mail mitteametlikul Gymnichi välisministrite kohtumisel, 15. juunil ametlikul nõukogu istungil ning 18.–19. juunil Euroopa Ülemkogus. Selleks ajaks peab EL vastama küsimusele, mida ta on kolm aastat edasi lükanud: mida täpselt liit öelda tahab.