EL jätab lennuhüvitise 3 tunni peale

Euroopas suvel lendu broneeriv reisija võib peagi näha algusest peale selgemat hinda. Kõiki käsipagasikohvreid EL siiski pileti põhihinna sisse ei too. Kujunev kokkulepe jätab jõusse kolmetunnise hilinemise hüvitise ning lahendab pagasivaidluse pigem hinnaläbipaistvuse kui tasuta teenuse kaudu.

Vaidlus puudutab EL-i määrust 261, mis annab lennureisijatele õiguse hüvitisele hilinemiste ja tühistamiste korral. Reform algas Euroopa Komisjoni 2013. aasta ettepanekust ja liigub alles nüüd lõpliku heakskiidu poole (komisjoni ettepanek, parlamendi toimik). Euroopa Parlament ja nõukogu peavad teksti veel ametlikult kinnitama, seega kehtivad praegused õigused seni edasi (Reuters Straits Timesi vahendusel).

Reisijatele jääb kolmetunnine reegel

Reisijate jaoks on peamine tulemus lihtne. Hüvitis tekib endiselt siis, kui lend jõuab sihtkohta vähemalt kolm tundi hiljem. Summad jäävad 250 €, 400 € ja 600 € vahemikku ning sõltuvad lennu pikkusest ja marsruudi liigist (Deutschlandfunk, EU Perspectives).

See reegel ei sündinud selgest seadusesõnast. Euroopa Kohus kujundas selle kohtuasjades, sealhulgas Sturgeoni ja Nelsoni lahendites, kus pikka hilinemist käsitati tühistamisega piisavalt sarnasena: mõlemal juhul kaotab reisija aega (Sturgeon, Nelson).

Lennufirmad ja mitu valitsust soovisid suuremat mänguruumi. Nende eesmärk oli tõsta hilinemise lävendit, vähendada hüvitiseriski ja piirata automaatseid nõudeid. Parlament tegi nähtavast tarbijaõigusest piiri, millest ta ei taganenud. Reutersi andmetel oli komisjon pakkunud hüvitise käivitumist nelja tunni pealt ning liikmesriigid taotlesid 500 € ülempiiri, kuid nõukogu liikus lõpuks tagasi praegusele mudelile lähemale (Reuters Straits Timesi vahendusel).

Saksamaa ja Prantsusmaa näivad olevat läbirääkimiste lõpus aidanud valitsusi lennufirmadele soodsamast positsioonist tagasi tõmmata. Saksa meedia andmetel toetasid Berliin ja Pariis kompromissi, mis säilitab kolmetunnise põhimõtte. Saksamaal müüsid ministeeriumid sama teksti eri nurga alt: üks tarbijakaitsena, teine lennufirmade õiguskindlusena (Zeit, Stern). Poola eesistumine avas üle kümne aasta kinni olnud toimiku uuesti, kuid parlamendi mõju tähendas, et valitsused pidanuks ise võtma vastutuse populaarse õiguse kärpimise eest (Onet).

Pagasikokkulepe on nõrgem

Käsipagasi puhul on kompromiss kitsam. Kokkulepe näib kaitsvat väikest istmealust eset; El País viitab mõõtudele 40 x 30 x 15 cm. See ei anna aga igale piletihinnale üldist õigust tasuta ülakappi mahtuvale kohvrile (El País).

Selle asemel peaksid lennufirmad näitama või pakkuma vaikimisi hinda, mis sisaldab suuremat käsipagasit, ning jätma reisijale võimaluse sellest odavama pileti nimel loobuda (Ara). Just see eristus selgitab Hispaania vastuseisu. Madrid võib toetada tugevamaid hilinemishüvitisi ja samal ajal väita, et EL vältis raskemat küsimust: kas mõistlik käsipagas kuulub põhiveoteenuse sisse.

Hispaania ja Läti hääletasid teadete järgi kokkuleppe vastu, sest see ei taga tasuta käsipagasikohvrit. Lennufirmad loevad sama kompromissi enda jaoks nii, et neil säilib õigus müüa odavamaid pileteid ilma ülakapikohvrita (Europa Press, Democrata).

Tegelik vaidlus käib alghinna üle

Odavlennufirmad ehitasid oma ühisturu pakkumise lahtipakitud hinna peale: madal algpilet, millele lisanduvad tasulised valikud pagasi, istekoha, pardakaardi või paranduste eest. Uus lähenemine ei kaota seda mudelit. See üritab teha esimese hinna lähemaks reisi tegelikule hinnale, mis on oluline siis, kui reisija võrdleb samal veebiturul lende Lissaboni, Varssavisse, Milanosse või Amsterdami.

Itaalia näitab sama probleemi teise nurga alt. Volotea vaidlustatud tagasiulatuv kütuselisatasu, mis oli teadete järgi 6-14 € reisija ja lennulõigu kohta enne selle peatamist 10. juunil, näitas, kui kiiresti kaotab piletihind tähenduse, kui kulud ilmuvad pärast ostu (QuiFinanza, Altroconsumo).

Lennufirmadel on endiselt kulude argument. Sektori allikad viitavad umbes 8 mld € aastakulule määruse 261 alusel ning hoiatavad, et lihtsamad nõuded võivad seda summat kasvatada (Money.pl). Kompromiss vastab teiselt poolt: kui lennufirma kannab häirekulu reisija peale, ei peaks reisija vajama õiguslikku vastupidavust, et saada kätte raha, millele tal juba on õigus.

Lõplik tekst on seetõttu endiselt tähtis. Teadetes erineb, kas lennufirmad peavad saatma nõude esitamise materjalid 48 või 96 tunni jooksul, ning osa pikamaalendude hüvitise detaile selgub kindlalt alles vastuvõetud õigusaktist (EU Perspectives, Marketscreener). Järgmisena tuleb ametlik vastuvõtmine. Seejärel selgub, kas lennufirmad käsitavad läbipaistvust uue miinimumina või lisavad broneerimisteekonda lihtsalt veel ühe ekraani.