EL jätkab Albaania tõrkest hoolimata

EL valmistab ette esimest õigusraami, mis lubab hoida tagasilükatud varjupaigataotlejaid väljaspool Euroopat. Kavandatav tagasisaatmise määrus on praegu kolmepoolsetel kõnelustel, kus komisjon, parlament ja nõukogu lepivad kokku EL-i õigusakti lõppteksti. Määrus annaks liikmesriikidele võimaluse viia tagasilükatud taotlejad kolmandates riikides asuvatesse „tagasisaatmiskeskustesse”. Ainus toimiv eeskuju, Itaalia keskused Albaanias, on seni täitnud ligikaudu 1,5% seatud mahueesmärgist.

Kaks instrumenti, üks suund

2025. aasta märtsis esitatud tagasisaatmise määrus asendaks 2008. aasta tagasisaatmisdirektiivi, mis on praegune EL-i raamistik nende inimeste väljasaatmiseks, kellel pole õigust liikmesriigis viibida. Direktiiv seadis miinimumnõuded, kuid jättis täitmise liikmesriikidele. Tulemuseks on 27 erinevat süsteemi. Määrus toimiks teisiti: seda kohaldatakse kõigis EL-i riikides otse ja ühtemoodi, ilma et riigid peaksid selle eraldi oma õigusesse üle võtma (Solidar).

Määruse keskne punkt on artikkel 17, mis looks õigusliku aluse kinnipidamiskeskustele väljaspool EL-i territooriumi (Verfassungsblog). Euroopa Parlament toetas seda 2026. aasta märtsis häältega 389 poolt ja 206 vastu (Euronews). Kolmepoolsed kõnelused katkesid 20. mail kokkuleppeta. Järgmine voor on kavandatud 1. juuniks (NAMPA/AFP).

Kuus päeva varem võtsid kõik 46 Euroopa Nõukogu liikmesriiki vastu Chișinău deklaratsiooni. Euroopa Nõukogu on inimõigusteorganisatsioon ja EL-ist eraldi. Deklaratsioon ei muuda Euroopa inimõiguste konventsiooni, kuid annab suunise, et konventsioonist tulenevad kaitsed, sealhulgas piinamise keeld ja õigus perekonnaelule, ei peaks automaatselt takistama väljasaatmist, kui riigi kohtud on riskid läbi hinnanud (AP, BIICL). Komisjon nimetas mõlemat instrumenti oma rändeagenda suhtes kooskõlaliseks (EU Perspectives). Määrus looks operatiivse raamistiku. Deklaratsioon vähendaks nende kohtulike tõkete mõju, mis võivad seda raami pidurdada.

Mida Albaania tegelikult näitab

Itaalia kinnipidamiskeskused Albaanias on ainus toimiv pretsedent. Peaminister Giorgia Meloni teatas protokollist 2023. aastal ja seadis eesmärgiks 36 000 üleviimist aastas. 2026. aasta aprilliks oli Itaalia riiklik ombudsman, sõltumatu järelevalveasutus Garante nazionale, lugenud keskuste kaudu liikunuks 192 inimest, kellest 56 saadeti välja (Pagella Politica). Ka valitsuse enda arv, 536 üleviimist, tähendab vaid 1,5% aastasest eesmärgist. Viie aasta eelarve on ligikaudu 670 mln €.

Veel olulisem on mehhanismi praktiline vastuolu. Iga Albaania keskustest tehtav väljasaatmine nõuab inimese esmalt Itaaliasse tagasi toomist, sest Albaania territooriumilt otse väljasaatmine pole õiguslikult lubatud. Keskused ei lühenda menetlust, vaid lisavad sellele ühe etapi.

Itaalia kohtud blokeerisid skeemi 2024. aasta oktoobris, leides, et see ei sobi EL-i õigusega kokku. Valitsus vastas dekreediga, mis määratles keskused ümber varjupaigamenetluse kohtadest väljasaatmise ootekeskusteks. Albaania välisminister on öelnud, et protokolli ei pikendata pärast 2030. aastat (La Notizia Giornale).

Tegelik pudelikael

EL-is viiakse täide vaid umbes 28% tagasisaatmisotsustest. See on rekordtase, kuid tähendab endiselt, et kümnest lahkumiskohustusega inimesest seitse ei lahku (Eurostat). Peamine takistus on diplomaatiline: päritoluriigid ei võta oma kodanikke tagasi. Prantsusmaa tegi 2025. aastal ligikaudu 156 000 tagasisaatmisotsust ja viis neist täide alla 15 000 (Le Figaro). Saksamaa saatis 2026. aasta esimeses kvartalis välja 4807 inimest, 22% vähem kui aasta varem, kuigi siseminister on teinud tagasisaatmiskeskustest oma rändepoliitika keskse lubaduse (Stern).

Ükski kolmas riik pole seni sõlminud kokkulepet keskuse vastuvõtmiseks. Prantsusmaa keeldub osalemast, viidates põhiseaduslikele piirangutele. Prantsuse senat järeldas, et mehhanism „võib õõnestada menetluslikke tagatisi”, lahendamata samal ajal tegelikku probleemi (French Senate).

Euroopa Liidu Kohus pole veel otsustanud, kas väljaspool EL-i toimuv kinnipidamine sobib EL-i õigusega kokku. Kohtujuristi 2026. aasta aprilli arvamus, mis on kohtule mittesiduv õiguslik soovitus, jättis põhimõttelise ukse lahti, kuid eristas teravalt Itaalia praegust lahendust ja määrusega loodavat laiemat keskuste mudelit (EU Law Analysis). Lõplik otsus, mida oodatakse hiljem sel aastal, võib kogu raamistiku piiridesse suruda enne, kui ükski uus keskus avatakse.

Albaania näide osutab õiguslikule masinale, mis on suunatud valele takistusele. Tagasisaatmiste tegelik kitsaskoht on päritoluriikide koostöö. Selles pole seni läbimurret näha.