EL-i tagastuskeskustel puudub vastuvõtjariik

Euroopa rändedebatt liigub karmilt kõnepruugilt küsimusele, kas tagasilükatud taotlejaid suudetakse ka tegelikult välja saata. Viimased Euroopa Ülemkogu järeldused hoiavad survet kiirematele tagasisaatmistele. Taani ja Itaalia suruvad peale EL-ist väljaspool asuvaid tagasisaatmiskeskusi, Prantsusmaa ja Hispaania ei taha teha avamerekeskustest kogu süsteemi sümbolit. Põhjus on lihtne: EL-i reeglid võivad karmistuda kiiremini kui tekib seaduslik ja toimiv viis inimesi päriselt välja saata.

Õigus liigub kiiremini kui inimesed

Tagasisaatmiskeskus tuleks mängu pärast varjupaigataotluse tagasilükkamist. See ei otsustaks varjupaiga üle väljaspool EL-i, vaid hoiaks inimest pärast lõplikku eitavat otsust ajal, mil liikmesriik püüab ta päritoluriiki saata.

Prantsusmaa ja Hispaania saavad poliitilist tempot aeglustada, kuid EL-i toimimise lepingu artikkel 79 ei anna kummalegi ühe riigi vetot EL-i tagasisaatmisõiguse üle. Komisjon saab esitada karmimad reeglid, Euroopa Parlament ja nõukogu neid muuta ning valitsused kokku leppida rangemas ühises joones.

See muudab reeglistikku. See ei loo vastuvõtjariiki, valvureid, kohtuid, kinnipidamisstandardeid, reisidokumente, lende ega päritoluriigi nõusolekut inimest tagasi võtta.

Kehtiv tagasisaatmisdirektiiv annab liikmesriikidele juba raamistiku inimeste väljasaatmiseks pärast taotluse tagasilükkamist, sealhulgas kinnipidamise piirid ja õiguskaitsevahendid. Komisjoni uus tagasisaatmisettepanek teeks süsteemi jõulisemaks ja ühtlasemaks. EL-i sees on sellel tähendus, sest liikmesriigid rakendavad reegleid ebaühtlaselt.

Raskem probleem algab sageli väljaspool EL-i. Brüssel saab reegli vastu võtta, kuid päritoluriik peab ikkagi väljastama dokumendid ja inimese tagasi võtma.

Puuduv lüli on tagasivõtmine

Seepärast on viisapoliitika kogu mehhanismi keskmes. EL-il on juba viisakoodeksi ja tagasivõtmise mõjutusvahendite määruse alusel tööriistad, millega muuta viisad raskemini kättesaadavaks riikidele, kes tagasisaatmisel ei koostööta. Need tööriistad on olemas, sest kitsaskoht on sama palju diplomaatiline kui õiguslik.

Siin muutub koalitsioonijutt eksitavaks. Taani ja Itaalia müüvad teostusloogikat: viia tagasilükatud inimesed EL-i territooriumilt välja ja jätta mulje, et väljasaatmine muutub vahetumaks. Prantsusmaa ja Hispaania on ettevaatlikumad, sest keskus võib lubada kontrolli enne, kui on tõestanud seaduslikkust, mahutavust või tegelikke lahkumisi.

Teised valitsused võivad toetada karmimat sõnastust ilma, et nad võtaksid vastutuse keerulisemate osade eest. Tegelik keskus vajab kolmandat riiki, kes on valmis seda võõrustama; liikmesriiki, kes jääb õiguslikult vastutavaks; päritoluriike, kes võtavad inimesi tagasi; ning kohtuid, kes peavad kaitsemeetmeid piisavaks. Ahel peab vastu ainult nõrgima lüli ulatuses.

Albaania näitab riski

Itaalia Albaania-lepe näitab, miks asukoht ei võrdu toimiva mudeliga. Rooma ratifitseeris Tirana protokolli Itaalia seadusega, kuid vaidlused turvalise riigi hindamise ja kiirmenetluse üle on juba jõudnud Luxembourgi Alace ja Canpelli kohtuasjas.

Vanem hoiatus kehtib endiselt. Hirsi Jamaa asjas leidis Strasbourgi kohus, et Itaalia vastutas rändekontrolli eest ka väljaspool oma territooriumi. Kontrolli asukoha muutmine ei vii vastutust automaatselt mujale.

Põhiküsimused on endiselt vastuseta. Milline riik keskust võõrustab? Millise riigi kohtud kaebusi arutavad? Kes objekti valvab? Mis saab siis, kui päritoluriik dokumente ei väljasta? Kes jälgib kinnipidamistingimusi? Mida peetakse eduks: vähem põgenemisi menetluse ajal, kiirem paberitöö, väiksemad kulud või kontrollitud väljasaatmised?

Tagasisaatmiskeskustest võib saada midagi enamat kui poliitiline signaal. Lähiaja test on kitsam: kas Euroopa Ülemkogu karmim sõnastus toob kaasa seaduslikud väljasaatmised või nihutab lihtsalt kohta, kus süsteemi tõrge nähtavaks saab.