EL seab hangetele 30% kvaliteediläve

Euroopa riigid kulutavad igal aastal avalike hangete kaudu umbes 14–15% SKP-st: haiglatarkvarale, bussiparkidele, koristuslepingutele, teeremondile (Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon). Avalik hange on koht, kus maksuraha muutub teenusteks, taristuks ja töökohtadeks. Praegu liigub suur osa sellest rahast endiselt pakkujale, kes teeb odavaima pakkumise. Euroopa Komisjon peaks 9. septembril esitama ettepaneku, mis muudab arusaama sellest, mida tähendab maksumaksja raha eest parim väärtus.

Itaalia ja Saksa meediasse lekkinud eelnõu kohustaks avaliku sektori ostjaid hindama hinna kõrval ka kvaliteeti ning annaks neile võimaluse eelistada Euroopaga seotud tarnijaid (ANSA, Il Fatto Quotidiano). Tegemist on alles seadusloome algusega. Ettepanek vajab Euroopa Parlamendi ja nõukogu heakskiitu ning praegu käimas olevad hanked jäävad kehtivate reeglite alla (Vergabevorschriften.de).

Kiiruse mõttes on oluline õiguslik vorm. Komisjon pakub määrust, mitte direktiivi. Direktiivi puhul peab iga 27 liikmesriigist selle oma õigusesse üle võtma, mis võib võtta aastaid. Määrus hakkab pärast vastuvõtmist kehtima otse kogu EL-is.

Odavaima pakkumise loogika on konkurentsi vähendanud

Muutuse põhjus on mõõdetav. Euroopa Kontrollikoda leidis, et EL-i avalike hangete osakaal, kuhu tuli ainult üks pakkumine, kasvas 2021. aastale eelnenud kümnendil 23,5%-lt 41,8%-le. Keskmine pakkujate arv vähenes samal ajal peaaegu poole võrra, 5,7-lt 3,2-le (Euroopa Kontrollikoda). 2023. aastal sõlmis 20 liikmesriiki endiselt üle poole lepingutest üksnes hinna alusel (Euroopa Parlament).

Odava pakkumise surve jõuab sageli töötajateni. Euroopa Parlament viitas Euroopa Tööjõuameti järeldusele, et ainult hinnal põhinevad hanked suurendavad deklareerimata töö riski, sest tööjõukulude kärpimine aitab lepinguid võita (Euroopa Parlament). Komisjoni 2025. aasta hinnangus öeldi, et kehtivad reeglid on rohelisi ja sotsiaalseid eesmärke täitnud vaid osaliselt. Piiriülene osalemine jäi piiratud ning andmelüngad jätsid korruptsiooniriskid piisavalt käsitlemata (Euroopa Komisjon).

Kuidas hindamine toimiks

Ainult hinnal põhinevas hankes võidab odavaim nõuetele vastav pakkumine. Kvaliteediga kaalutud hindamisel määrab hankija valemi. Näiteks 60 punkti kvaliteedi ja 40 punkti hinna eest. Võidab parima koondtulemusega pakkumine.

Lekkinud eelnõu järgi peaksid kvaliteeditegurid, näiteks kliimamõju, töötingimused, innovatsioon ja julgeolek, moodustama vähemalt 30% hindepunktidest. Tööjõumahukates lepingutes, näiteks ehituses, koristuses ja turvateenustes, tõuseks alampiir 50%-le (Il Fatto Quotidiano, LavoriPubblici). Ettevõte, kes konkureerib peamiselt palkade surumisega, kaotaks osa oma eelisest. Paremaid töötingimusi või madalamaid elukaare kulusid pakkuv ettevõte võiks võita ka kõrgema esialgse hinnaga.

Eelnõus on ka „Euroopa eelistuse” tööriist. See lubaks avaliku sektori ostjatel karistada või välistada pakkumisi, mille väärtusest alla poole pärineb EL-ist või riikidest, mida katavad kaubanduslepped, näiteks WTO riigihangete leping GPA. GPA hõlmab muu hulgas USA-d, Jaapanit ja Kanadat, kuid mitte Hiinat (ANSA). Praktikas sihib see eeskätt Hiina tarnijaid strateegilistes sektorites. EL on sama loogikat juba katsetanud: esimene rahvusvahelise hankeinstrumendi alusel tehtud meede jättis Hiina ettevõtjad välja meditsiiniseadmete hangetest ning Hiina vastas kohe samalaadse piiranguga (Crowell).

Vaidlus käib võitjate ja maksjate üle

Prantsusmaa käsitleb avalikke hankeid strateegilise tööriistana (L'Opinion). Itaalia tahab murda odavaima pakkumise harjumust ja kaitsta töötajaid. Poola ametiühing Solidarność tervitas „madalaima hinna diktatuuri lõppu” (Solidarnosc). Üheksa väiksemat ja põhjapoolset liikmesriiki, nende seas Tšehhi, Soome ja Rootsi eestvedamisel, hoiatasid 2025. aasta detsembris, et lai Euroopa eelistus võib vähendada konkurentsi ja tõsta hindu. Nad kutsusid komisjoni piirama seda kindlate sektoritega ning tegema enne täieliku mõjuhinnangu (MarketScreener, Euronews).

Saksa hankeõiguse juristid näevad teist riski: omavalitsustel ei pruugi olla võimekust kirjutada õiguslikult vettpidavaid kvaliteedikriteeriume kliima-, töö- ja innovatsiooninõuete kohta (Ausschreibungen Staatsanzeiger). Just see võimekus on reformi nõrk koht. Kvaliteedipunktid toimivad ainult siis, kui hankijad oskavad seada mõõdetavaid tingimusi ja kontrollida pakkujate lubadusi. Vastasel juhul võib kohustuslik kvaliteedialampiir asendada alapakkumise üle lubamisega ning eelistada suuri seniseid turuosalisi, kes oskavad paberil paremini punkte koguda.

Tõendid näitavad, et odavaima hinna põhine hankimine ei ole toonud piisavat konkurentsi ja on loonud surve tööjõukulude kärpimiseks. Kas kohustuslik kvaliteedihindamine selle parandab, sõltub peamiselt sellest, kas tuhanded hankijad üle Euroopa suudavad teha midagi, mida neilt seni enamasti nõutud ei ole.