EL sihib 3. juunil Bulgaaria 3.5% puudujääki

Bulgaaria liitus euroalaga 1. jaanuaril 2025. Seitseteist kuud hiljem algatab Euroopa Komisjon 3. juunil riigi suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse, mis käivitub siis, kui valitsemissektori puudujääk ületab 3% SKP-st. Ükski riik pole euroalaga liitumisest nii kiiresti eelarvedistsipliini menetluseni jõudnud.

Sisuline küsimus on, keda EL-i eelarvereeglid tegelikult distsiplineerivad. Eurostat kinnitas Bulgaaria 2025. aasta puudujäägiks 3,5% SKP-st (Economic.bg, BTA). Komisjoni prognoosi järgi kasvab see 2026. aastal 4,1% ja 2027. aastal 4,3%ni (BTA).

Kümne EL-i riigi seas, kelle suhtes ülemäärase puudujäägi menetlus juba käib või algab, see on umbes 37% liidust, on Bulgaaria puudujääk kõige väiksem. Rumeenia näitaja on 7,9%, Prantsusmaal 5,1% ja Slovakkial 4,5%.

Sama puudujääk, erinev kohtlemine

Saksamaa eelarvepuudujääk oli 2025. aastal Destatise andmetel 119,1 mld €, ligikaudu 3,5% SKP-st. IMF prognoosib, et see liigub 2027. aastaks 4% lähedale. Saksamaa suhtes menetlust ei algatata.

Põhjus on riiklik vabastusklausel kaitsekulude jaoks. See lubab kaitsekulude tõttu kuni 1,5 protsendipunkti võrra suuremat puudujääki ning nõukogu kiitis Saksamaa taotluse heaks vastuväideteta. Bruegel märkis, et komisjon kiitis Saksamaa eelarveplaani heaks „ilma eeldusi rangelt hindamata”.

Bulgaaria kasutas sama klauslit 2025. aasta juulis. Kui kaitsekulude erand arvesse võtta, mahuks Bulgaaria 2025. aasta puudujääk 3% piiri sisse. Saksamaa puhul peatab klausel menetluse täielikult. Bulgaaria puhul muudab see menetlust ainult leebemaks.

See muster pole uus. Ühtki EL-i asutajaliiget pole stabiilsuse ja kasvu pakti alusel trahvitud, kuigi just see reeglistik seab 3% puudujäägipiiri. Kui Prantsusmaa ja Saksamaa rikkusid samu reegleid 2000. aastate alguses, surusid nad läbi leebema jõustamise.

Kreeka, kelle puudujääk ulatus 2009. aastal pärast aastatepikkust statistilist pettust 15,1%ni, juhib nüüd eurorühma. 2025. aastal oli Kreeka eelarves 1,7% ülejääk (Euroopa Komisjon). Slovakkia rahanduspoliitika instituut võttis selle kokku: „EL-i riikide tavapärane jaotus vastutustundlikeks ja vastutustundetuteks enam ei kehti.”

Mis Sofias katki läks

Bulgaaria eelarveauk ei tekkinud ühe aastaga. Riik pidas viie aasta jooksul kaheksa valimist. Euroalaga liituti ajutise valitsuse, vastuvõtmata eelarve ja seadusega lukustatud kulukohustustega. Automaatne pensionide ja avaliku sektori palkade kasv viis personalikulud 2025. aastal 12,4 mld €ni, mis neelas 30% tuludest.

2026. aasta mais ametisse astunud peaminister Radev süüdistas eelkäijaid „finantsvõtetes”: maksulaekumiste ette toomises ja riigifirmadelt erakorraliste dividendide võtmises. Endine rahandusminister Klisurski vastas, et Eurostat kontrollis kõik andmed üle. Majandusteadlane Shteryo Nozharov hindab vaidlusaluste manöövrite mahuks umbes 900 mln €.

Need väited ei välista teineteist. Raamatupidamine võis olla seaduslik, kuid samal ajal näidata eelarve trajektoori paremana, kui see tegelikult oli.

Mis saab edasi

3. juuni raport avab menetluse, mitte ei lõpeta seda. Bulgaarial on kuus kuud aega esitada parandusmeetmed. Uuendatud menetlusraamistik pikendab eelarve korrigeerimise aja neljalt aastalt seitsmele riikidele, kes lubavad struktuurireforme. Sofia saab seda teed kasutada, kui suudab moodustada püsiva valitsuse. Trahve pole seni kellelegi määratud.

Tegelik survevahend on EL-i struktuurifondide võimalik peatamine. Bulgaaria sõltub neist rahadest, sest SKP elaniku kohta on ligikaudu 60% EL-i keskmisest. Taaste- ja vastupidavusrahastu eraldisest on riik kasutanud vaid 53%, kõik väljamaksed tuleb teha aasta lõpuks.

Ametlikust eelarvepildist väljaspool on veel üks risk. Lukoili kauplemisharu Litasco on esitanud Bulgaaria vastu 3 mld € arbitraažinõude, mis puudutab riigi sekkumist rafineerimisvaradesse. Kui Bulgaaria kaotab, tähendaks ühekordne ligikaudu 3% SKP-st löök, et puudujäägi pilt halveneb järsult.

Usutava parandusplaani esitamiseks on vaja toimivat valitsust ja vastuvõetud eelarvet. Bulgaarial pole praegu kumbagi. Kui kümme riiki rikub sama piiri, kuid tähelepanu koondub kõige uuemale ja väiksemale euroala liikmele, hakkavad reeglid paistma vähem majandusliku mõõdupuu ja rohkem hierarhiana.