Euroopa panustab vesinikukoridoridesse €50 miljardit

20. mail kiitis Euroopa Komisjon heaks Saksamaa 1,3 mld € riigiabikava taastuvvesiniku tootmiseks (Brusselstimes, Politiken). Hollandi ja Saksamaa võrguhaldurid sõlmisid ühisarendusleppe piiriülese vesinikukoridori rajamiseks, mis peaks tööle hakkama 2031. aastaks.

Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Euroopas liiguvad kümned miljardid eurod üleeuroopalisse rohevesiniku võrku. Majanduslik alus on siiski nõrk: rohevesinik maksab praegu kolm kuni viis korda rohkem kui fossiilkütusel põhinev alternatiiv ning projekte tühistatakse kiiremini, kui uusi ehitusse jõuab.

Neli torujuhet, üks ostja

Taani plaanib juhtida rohevesinikku lõunasse Danish Hydrogen Backbone’i kaudu. SoutH2 koridor tooks vesiniku Põhja-Aafrikast Itaalia kaudu Austriasse ja Saksamaale. Hispaania ja Prantsusmaa BarMari merealune torujuhe Barcelona ja Marseille’ vahel peaks käivituma 2032. aastal. Holland kujundab Rotterdamist Loode-Euroopa impordikeskust.

Kõik neli koridori sihivad sama ostjat: Saksamaa rasketööstust. Saksamaa arvestab, et terase-, keemia- ja rafineerimistööstus vajab 2030. aastaks 2,6-3,6 mln tonni vesinikku aastas. Saksamaa tunnistab ise, et 50-70 protsenti sellest tuleb importida. Taani kavandatav 78 000 tonni aastas kataks Saksa vajadusest umbes 2-3%.

Kes maksab hinnavahe kinni

Rohevesinik, mida toodetakse vee lõhustamisel taastuvelektriga, maksab Euroopas praegu 4,50-8,50 €/kg, sõltuvalt asukohast ja elektrihinnast. Hall vesinik, mida toodetakse maagaasist, maksab umbes 1,50 €/kg. Vahe ei ole pelgalt ajutine turuhäire. Elekter moodustab rohevesiniku tootmiskulust kuni 60 protsenti ning Euroopa elektrihinnad püsivad kõrgemal tasemel, kui tööstuslik konkurentsivõime eeldaks.

Valitsused katavad vahet toetustega. Saksamaa programm maksab tootjatele kuni kümme aastat kindlat summat kilogrammi kohta, 0,44-3,49 €. Suurem eelarverisk peitub aga torudes. Saksamaa vesiniku põhivõrgu kogukulu võib koos rahastamise ja käitamisega ulatuda ligi 50 mld €-ni, mille katteks on lõpuks võrgutasud ja avalik raha. Kui torujuhtmeid kasutatakse vähe, on riik lubanud katta vähemalt 76 protsenti puudujäägist kuni 2055. aastani. Maksumaksjale võib see tähendada 34,7 mld € arvet.

Hollandis on sama muster, ehkki väiksemas mõõdus: võrgukulude hinnang kasvas kahe aastaga 1,5 mld €-lt 3,8 mld €-le. Hispaania on lubanud 2,8 mld € avalikku toetust, kuid 2030. aasta 12 GW elektrolüüsi eesmärgi kõrval töötab praegu vaid 30 MW.

Ostjad ja arendajad taganevad juba

2025. aastal tühistati maailmas umbes 60 suurt rohevesiniku projekti, koguvõimsusega 4,9 mln tonni aastas. Iberdrola kärpis 2030. aasta vesinikueesmärki kahe kolmandiku võrra. Shell ja Equinor loobusid mõlemad Norra projektidest. Kitsaskoht on liikunud pakkumiselt nõudlusele: Euroopa suudab toota 13,1 GW elektrolüsööre aastas, kuid ei leia piisavalt ostjaid, kes maksaksid fossiilse alternatiiviga võrreldes kolm kuni viis korda kõrgemat hinda.

Saksamaa enda arvud näitavad, kui kaugel on tegelikkus eesmärgist. Riiklik siht on 2030. aastaks 10 GW elektrolüüsivõimsust. Praegu on paigaldatud vaid 955 MW, alla kümnendiku eesmärgist.

EL-i reeglimuudatus suurendab hinnavahet veelgi. Alates 2030. aastast peavad rohevesiniku tootjad sobitama elektritarbimise taastuvelektri tootmisega tunni-, mitte kuupõhiselt. CE Delfti hinnangul tõstab see tootmiskulusid umbes 27,5%. Reeglil on sisuline põhjus: muidu tarbiksid elektrolüüsiseadmed olemasoleva roheelektri ära ja lükkaksid elektrivõrku tagasi fossiilkütuste poole. Vesiniku majanduslikku võrrandit teeb see aga raskemaks.

Euroopa ehitab vesinikutorusid eeldusega, et kulud langevad ja ostjad tulevad turule. Mõlemad võivad juhtuda. Kui vesiniku õppimiskõver osutub aeglasemaks kui päikesepaneelidel, jääb keskseks küsimuseks, kui kaua maksumaksja hinnavahet katab.