Euroopa merekaitse tähtaeg libises mööda

Kuus aastat pärast EL-i õiguslikku tähtaega ei ole ükski liikmesriik saavutanud merede head seisundit (Euroopa Komisjoni merekeskkonna leht). Merestrateegia raamdirektiiv, 2008. aastal vastu võetud EL-i põhiline merekeskkonna seadus, kohustas riike saavutama „hea keskkonnaseisundi” 2020. aastaks (merestrateegia raamdirektiiv). Seda ei juhtunud. Silt „kaitstud” tähendab üha sagedamini ala riiklikul kaardil, mitte tegelikku kaitset merel.

Komisjoni enda näitajad näitavad, mis see maksab. Tugev toitainereostus mõjutab 46% EL-i rannikuvee pindalast. Põhjatraalimine häirib 79% rannikumere põhjast. Loodusdirektiivide alusel hinnatud elupaikadest on halvas seisundis 81% (Euroopa Komisjoni merekeskkonna leht, Euroopa Komisjoni looduse ja elurikkuse leht). Need ei ole keskkonnaühenduste hinnangud, vaid pärinevad institutsioonilt, kelle ülesanne on reeglite täitmist kontrollida.

Õigusliku konstruktsiooni lünk

Mehhanism on lihtne. Elupaikade direktiiv, mis lõi EL-i Natura 2000 kaitsealade võrgustiku, paneb mereala kaitse alla võtmisel riigile looduskaitsekohustused ja nõuab mõjuhindamisi, kuid ei keela automaatselt kalapüüki, laevaliiklust ega ehitust (elupaikade direktiiv). Kahjulik tegevus jätkub, kuni valitsused kehtestavad konkreetsed majandamismeetmed ja tagavad nende täitmise. Ühine kalanduspoliitika, EL-i kalapüüki reguleeriv raamistik, nõudis eraldi, et kalavarud jõuaksid kestlikule tasemele 2020. aastaks (ühine kalanduspoliitika). Ka see tähtaeg möödus täieliku täitmiseta.

Vaidlus algab siis, kui kaitse sulgeb püügiala, peatab loa või sunnib põllumajandust vähendama äravoolu. Saksamaa föderaalne looduskaitseamet kirjeldab Põhjamere ja Läänemere elurikkust ohustatuna ning märgib, et mõlema mere kasutus intensiivistub (BfN). Alam-Saksimaal tegid ametivõimud ettepaneku muuta 10% rannikuveest kalapüügivabaks; keskkonnaühenduste hinnangul sellest ei piisa (Tagesschau). Hollandis hoiatavad Zoutkampi lähedal tegutsevad krevetipüüdjad, et uued Natura 2000 majandamiskavad ja sulgemised Põhjamere rannikul võivad nende elatise lõpetada (Omroep Het Hogeland).

Prantsusmaa näitab kõige selgemalt vahet kaitsesildi ja tegeliku mõju vahel. Haldusplaanides seatakse eesmärgiks kaitsta 30% merealast (DIRM), kuid mere-Natura 2000 aladel otsustatakse kalapüügi tingimused endiselt juhtumipõhiste riskianalüüsidega, selgub 2026. aasta senatiküsimusest (Sénat). Prantsusmaa arvestab kaitse alla ka alasid, kus surve on niigi väike: ametliku statistika järgi oli 2026. aasta alguses „tugeva kaitse” all 5,9% territooriumist, sellest ligi kolm neljandikku kaugetel Lõuna- ja Antarktika aladel, mitte tihedalt püütavates emamaa vetes (SDES).

Peamine kahju tuleb maismaalt

Suur osa merekeskkonna halvenemisest algab põldudelt ja vananevatest reoveesüsteemidest, mitte merelt. Komisjon kirjeldab ahelat nii: põllumajanduslik lämmastik liigub põldudelt jõgedesse ja põhjavette ning toidab seejärel rannikul vetikaõitsenguid, mis lämmatavad mereelu (Euroopa Komisjoni nitraatide leht). See tähendab, et Taanil, Saksamaal, Hollandil ja Poolal on sama probleem: mereametitega ei saa surnud rannikualasid korda teha, kui peamine kahju tuleb toitainete äravoolust, mida määrab põllumajanduspoliitika.

Race for the Balticu raporti järgi, mida vahendas Echo Media, kogub Poola kokku vaid osa septikusüsteemides tekkivast vedeljäätmest; kogumata reovesi lisab Läänemerre fosforit. Hispaanias leidis keskkonnaühenduse ülevaade 57 taastamisprojektist, et paljud näitasid tehnilist teostatavust, kuid ei tõendanud ökosüsteemi taastumist (Ecologistas en Acción). Taastamine võib toimida, kuid see ei asenda jõustatavaid piire tegevustele, mis vee seisundit algusest peale halvendavad.

Komisjon saab liikmesriigid rikkumise eest kohtusse kaevata ja EL-i aluslepingute alusel rahalisi karistusi taotleda (Euroopa Komisjoni EL-i õiguse kohaldamise leht). Ta ei saa aga korraldada rannikuvalvet, kirjutada ümber kalapüügilube ega auditeerida toitainete koormust. Täitmine jääb samade valitsuste kätte, kes 2020. aasta tähtajast mööda läksid.

Puudu on tõendus kaitsealade kaupa: mis on igal kaitsealal keelatud, kes seda kontrollib ja kas ökosüsteem taastub. Selle läbipaistvuse peavad tagama liikmesriikide pealinnad. Komisjonil on õiguslikud vahendid, et seda nõuda, ning kuus aastat tähtaegade eiramist annavad nende kasutamiseks piisava põhjuse.