Euroopa 12 suure jõe vooluhulk langes rekordmadalale

Kui jõgi madalaks jääb, peab kaubapraam osa lastist kaile jätma, et kere jõepõhja ei puudutaks. Euroopa Liidu kliimateenistuse Copernicuse andmetel langes 12 suure Euroopa jõe koondvooluhulk tänavu suvel madalaimale tasemele alates 1992. aastast algavas mudelandmestikus. Samal ajal tabas „väga tugev kuumastress” mingil hetkel suve jooksul 52% Euroopa maismaast (Copernicus). Mõlemad näitajad aitavad suve kirjeldada, kuid mõõdavad midagi täpsemat, kui esmapilgul paistab.

Kuidas mõõdetakse jõe madalat veevoolu

Hüdroloogid mõõdavad jõe vooluhulka ehk veekogust, mis läbib kindla punkti sekundis. Tavaliselt väljendatakse seda kuupmeetrites sekundis (ECMWF). Mõelge aiavoolikule: vooluhulk näitab, kui palju vett voolikust läbi käib, mitte kui palju seda voolikus seisab.

Copernicus kasutas Euroopa üleujutuste teadlikkuse süsteemi arvutisimulatsioone. Iga jõe puhul arvutas ta suvise keskmise vooluhulga jõe suudmes ehk kohas, kus jõgi merre või järve suubub. Seejärel liitis ta 12 jõe keskmised vooluhulgad (Copernicus).

Tulemuseks on üks näitaja, mis võrdleb Euroopa suurte jõgede suudmete vooluhulka kõigi varasemate suvedega andmestikus. See on mudelipõhine summa nende jõgede suudmetes ega arvesta kogu suve jooksul üle Euroopa liikunud veehulka.

Sama hinnangu järgi oli Reini, Doonau, Po, Loire’i, Rhône’i ja Seine’i vooluhulk rekordiliselt või peaaegu rekordiliselt väike (Copernicus). Mitu neist jõgedest on kaubaveoks kasutusel. Siin muutub veevool majandusküsimuseks: väiksema lastiga sõitev praam maksab meeskonnale sama palju ja kulutab ligikaudu sama palju kütust, mistõttu iga veetava tonni tarnekulu kasvab.

Kuumakaart mõõdab maapinda, mitte inimesi

Kuumuse näitaja vastab teisele küsimusele: kui raske on inimkehal õues soojust ära anda? Tuuline pärastlõuna varjus ja vaikne, niiske ilm täispäikese käes võivad näidata termomeetril sama temperatuuri, kuid kehal tunduvad need väga erinevad.

Universal Thermal Climate Index ehk UTCI kirjeldab seda erinevust. Indeks ühendab õhutemperatuuri, niiskuse, tuule ja päikesekiirguse, et hinnata keha tegelikku soojuskoormust. Skaalal algab „väga tugev kuumastress” 38 °C juures. See on modelleeritud koormustase, mitte termomeetrinäit (Copernicus).

Kaardi koostamiseks valis Copernicus iga maismaatüki kohta suve kõige kõrgema näidu. Andmed pärinesid ERA5-HEATist, varasemate ilmaolude arvutuslikust rekonstruktsioonist. Seega näitab pealkirjas toodud protsent, kui suurt osa maapinnast kuumuse tipp suve jooksul tabas. See ei ütle, kui suur osa eurooplastest seda koges ega mitu tundi kuumus kestis.

Hooaja keskmised annavad tagasihoidlikuma pildi. Septembris teatas Copernicus, et ühes kindlaks määratud Lääne-Euroopa piirkonnas oli suvi rekordiliselt soe: keskmine temperatuur oli 21,69 °C. Euroopa tervikuna oli soojuselt alles kolmandal kohal (Copernicuse augustibülletään). Keskmine tasandab suurel alal jahedad ja kuumad perioodid. Seetõttu võib näitaja olla varasemate suvedega võrreldes tipus, kuid rekordit mitte purustada. Kuumuse tippkaart toob esile äärmused, mis keskmise arvutamisel silutakse.

Kahest leiust on jõgede koguvooluhulk igapäevaeluga otsesemalt seotud. Suudmetes mõõdetuna kandsid Euroopa suuremad jõed tänavu suvel vähem vett kui ühelgi suvel alates 1992. aastast (Copernicus). Kõik, kes jõgedest sõltuvad, alates väiksema lastiga praamidest kuni kallastelt vett ammutavate põldudeni, pidid väiksema veevaruga toime tulema.