Sanktsioonijuhtum liigub Washingtoni kaudu

Elena Virtanen istus esmaspäeval Harju maakohtus ja vaidles vastu enda väljaandmisele Ameerika Ühendriikidele. 58-aastast Soome ja Venemaa topeltkodakondsusega ettevõtjat hoitakse Tallinnas vahi all aprillist saadik. USA süüdistuse järgi aitas ta aastatel 2021–2023 liigutada Soomest Venemaale Ameerika päritolu kontrollitud elektroonikat (Iltalehti, RusDelfi). Kohus lükkas otsuse edasi 6. augustile.

Juriidiliselt on see ühe inimese väljaandmisvaidlus. Poliitiliselt näitab juhtum sanktsioonide jõustamise nõrka kohta: Euroopa kehtestas Venemaa vastu ulatuslikud piirangud, kuid Peterburi ja Helsingi vahel liikunud kahtlustatava tabas Ameerika jõustamissüsteem.

Milles Virtaneni süüdistatakse

Iltalehti viidatud kohtudokumentide järgi puudutab juhtum suure võimsusega mikrolainevõimendeid, mida kasutatakse radari- ja satelliidisüsteemides, samuti mälukiipe ja Venemaa GLONASSi navigatsioonivõrgu antennimooduleid. Virtanen eitab süüdistusi. Tema sõnul tegutses Soome ettevõte PST Service Oy seaduslikult ning kaubad läksid partneritele Türgis ja Hiinas, mitte Venemaale (RusDelfi). To Brief ei leidnud avalikku USA süüdistusakti ega kaubandusministeeriumi teadet, kus Virtanen oleks nimepidi nimetatud.

Miks Washington, mitte Helsingi

USA tugineb pädevusele reeglil, millega enamik eurooplasi kokku ei puutu. Ameerika ekspordikontrolli reeglite järgi jäävad USA päritolu kaubad Ameerika õiguse alla ka pärast seda, kui need liiguvad teise riiki. Nende edasimüük või reeksport ilma loata võib tuua kaasa föderaalse kriminaalasja ka siis, kui ostja ega müüja ei asu USA pinnal (eCFR §734.3, §746.8).

Eesti kohus hindab kitsamat küsimust. Kahepoolne väljaandmisleping nõuab kaht tingimust: etteheidetav tegu peab olema kuritegu mõlemas riigis ning tõendid peavad siduma Virtaneni süüdistustega (USA-Eesti leping). Kohus ei otsusta tema süü üle. Kohus otsustab, kas anda ta üle USA föderaalvõimudele.

Sama rada on varem kasutatud. Eesti andis 2025. aasta augustis sarnaste süüdistuste alusel USA-le välja Andrei Ševljakovi. Ta tunnistas eelmisel kuul Brooklynis end süüdi vandenõus eksportida elektroonikat Venemaa sõjalistele alltöövõtjatele.

Euroopal on seadus, aga mitte masin

EL keelab ja kriminaliseerib suure osa sellisest tegevusest juba praegu. Seda teevad nii kahesuguse kasutusega kaupade määrus, mis hõlmab tsiviil- ja sõjalise kasutusega tooteid, kui ka Venemaa-vastased kaubanduspiirangud (määrus 2021/821, määrus 833/2014). Kõik 27 liikmesriiki peavad 2024. aasta direktiivi järgi käsitama raskemaid sanktsioonirikkumisi kuritegudena. Direktiiv ühtlustab karistuste miinimumraami kogu liidus.

Probleem algab pärast seda, kui Brüssel on reegli kirja pannud. Kaupade klassifitseerimine, kaubavoogude jälgimine, uurimine ja süüdistuse esitamine jäävad liikmesriikide kanda. Soome toll pakub ettevõtetele kaubakoodide tööriistu ja jälgib kaubavooge (Soome toll). Saksamaal liigub asi eraldi ahelas läbi BAFA, tolliuurijate ja prokuratuuri (BAFA). Iga süsteem töötab oma reeglite ja võimekuse järgi. Need ei ühendu omavahel nii nagu USA föderaalne jõustamine, mis seob uurimisi osariikide ja piiride üleselt, ega tekita sama avalikku nähtavust nagu justiitsministeeriumi süüdistusakt.

Salakaubavõrgustikud kohanevad kiiremini kui riiklikud süsteemid omavahel ühenduvad. Kui otsetee Venemaale suletakse, liigub hankevõrk kolmandate riikide, riiulifirmade ja vale lõppkasutaja kinnituste kaudu. Belarus Investigative Center dokumenteeris kümneid Valgevene ettevõtteid, mis on alates 2022. aasta veebruarist varustanud Venemaa kaitsetööstust. See on osa sanktsioonidest möödahiilimise survest, millega Euroopa idatiiva riigid iga päev kokku puutuvad.

Harju maakohus teeb otsuse 6. augustil. See määrab ühe naise saatuse. Euroopa sanktsiooniraamistik jääb aga endiselt õiguslikult põhjalikuks ja praktiliselt killustatuks. Kuni liikmesriigid ei ehita uurimis- ja süüdistussüsteeme, mis vastavad nende endi kehtestatud reeglitele, saabuvad Euroopa pinnal kõige mõjukamad sanktsioonijuhtumid jätkuvalt Washingtoni väljaandmistaotlustena.