Hormuzi risk kergitas Euroopa gaasi

Brenti nafta hind lõpetas 17. juulil tasemel 88,10 dollarit barreli eest, nädalaga ligi 16% kõrgemal (Reuters via Euronext). Euroopa gaasi võrdlushind, Hollandi TTF-i futuur, kerkis üle 60 €/MWh, kuigi veel mõni päev varem oli hind alla 45 euro megavatt-tunni eest (Investing, Corriere dello Sport). Ühtki torujuhet pole läbi lõigatud. Ükski Euroopa sadam pole suletud. Hormuzi väin pole ametlikult kinni. Ometi kandub Euroopa energiahindadesse risk ühest kitsaskohast, mida Euroopa ise ei kontrolli.

Kolm lüli hinnaketis

Hormuzi väina läbib päevas umbes 20,9 mln barrelit naftat ja ligikaudu viiendik maailma veeldatud maagaasi ehk LNG kaubandusest (EIA). Suurem osa sellest liigub Aasiasse, mitte Euroopasse. Euroopa kütusehinnad kujunevad aga Brenti nafta ja TTF-i gaasi järgi ning mõlemad reageerivad Pärsia lahe häiretele kohe. Turg hindab riski sisse enne, kui Euroopa rafineerimistehastel või gaasiostjatel tekib füüsiline puudus.

Hinnatõus liigub Euroopasse kolme kanali kaudu. Esimene on võrdlushind: kui Brent ja TTF tõusevad Pärsia lahe tarneriski tõttu, kallineb import kõigile Euroopa ostjatele, sõltumata sellest, kust konkreetne last pärineb. Teine on kindlustus: sõjariski kate ühe tankeri läbipääsuks maksab nüüd 3–10% laeva kere väärtusest, enne konflikti oli tase umbes 0,25% (The National, OpsCon). Vastutuskindlustus, mida laevaomanikel sõiduks vaja on, pole kadunud, kuid osa fikseeritud preemiaga poliise tühistati ja kirjutati ümber kõrgema hinnaga (LMA). Iga kallim reis tõstab nafta, LNG ja naftatoodete lõpphinda. Kolmas kanal on konkurents: kui Katari LNG ei pääse Pärsia lahest kindlalt välja, hakkavad Aasia ostjad agressiivsemalt pakkuma Atlandi paindlike lastide eest ning Euroopa peab hoidlate täitmiseks rohkem maksma.

Kuhu kulud jõuavad

Itaalias on häire kõige nähtavam. QatarEnergy kuulutas Edisoni pikaajalises LNG lepingus välja vääramatu jõu olukorra, mistõttu jäi aprilli ja septembri alguse vahel tulemata 21 lasti kogumahuga 2,7 mld kuupmeetrit; Edison asendas neist 14, peamiselt USA tarnetega (Corriere del Veneto). Itaalia gaasihoidlad on täidetud üle 70%, selgelt rohkem kui EL-i keskmine ligikaudu 52%, kuid Eni juht Claudio Descalzi ütles parlamendis, et tegelik mure on tarnekindlus turul, kus varu on niigi väike (ANSA, ANSA).

Kreekas paistab välja laevaomanike muutunud käitumine. Üle 10 000 kandevõimetonniga tankerite läbipääsud Hormuzist langesid 6.–12. juuli nädalal 59-ni, nädal varem oli neid 117 (OT). Kreeka omanikele kuuluvad tankerid pole väina kasutamist lõpetanud, kuid iga reis tähendab eraldi arvestust kindlustuskulu, meeskonnariski ja mereväe kaitse üle. Vähem laevu tähendab kallimat vedu ja kallimat energiat.

Ungari näitab teistsugust lõksu. Üle 90% riigi imporditavast naftast ja 74% gaasist tuleb Vene torujuhtmetest, kuid kütuse hulgihind tõusis ikkagi: bensiin kallines 14 forintit liitri kohta. Valitsus viitas turu rahustamiseks 87 päeva strateegilistele varudele (Portfolio, Portfolio). Torujuhtmesõltuvus ei kaitse riiki maailmaturu hinnastamise eest. Šokk tuleb lihtsalt turu, mitte tankerite kaudu.

Poolas tõstis Orlen juuli algusest bensiini hulgihinda 24 groszyt liitrilt ja diisli hulgihinda 46 groszyt liitrilt (WNP). Toiduhinnad olid juunis aastases võrdluses vaid 1,9% kõrgemad (ING). Kütusehinna mõju võib jõuda hiljem poeriiulile, kuid praegu seda andmetest veel ei paista.

Puhvrid on olemas, hoovad mitte

Euroopa saab lööki pehmendada. Euroopa Komisjon jõustab gaasihoidlate täitmise sihte. EL-i õigus, täpsemalt nõukogu direktiiv 2009/119/EÜ, kohustab liikmesriike hoidma 90 päeva naftavarusid. Sellest piisab hinnatõusu pehmendamiseks, mitte selle lõpetamiseks. EL-i mereväemissioon EUNAVFOR Aspides, mis kaitseb laevateid Punases meres ja Pärsia lahe piirkonnas, saab mandaati pikendada, kui liikmesriikide valitsused sellega nõustuvad. Uus taristu parandab tulevikus läbirääkimispositsiooni: Horvaatia Krki LNG-terminal plaanib 2027. aasta algusest lisada 1 mld kuupmeetrit aastast võimsust ning ostjate seas nähakse Ida-Euroopa riike (Bloomberg Adria).

Ükski neist vahenditest ei määra maailmaturu hinda. Euroopa ei saa Hormuzi ise avada, sundida kindlustajaid odavamat katet pakkuma ega takistada Aasia ostjaid Euroopa energiafirmasid asendus-LNG pärast üle pakkumast. EL-i energiaministrite tegelik küsimus on, kas varudele toetumine ja ootamine muutub koordineeritud poliitikaks või jääb viisakaks nimeks olukorrale, kus paremat valikut pole.